Kõik kavad

Johannese evangeelium

Kolm nädalat Johannese evangeeliumi läbi, üks peatükk päevas: rahulik teekond koos Jeesusega algusest ülestõusmiseni.

  1. 1. päev

    Sõna sai lihaks

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Enne kui esimene lind laulis, enne kui esimene laine murdus esimesel kaldal, enne kui ajalgi oli nimi, oli Sõna. Johannes ei alusta oma evangeeliumi sõimest ega imest. Ta alustab enne algust. „Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal.“ Kui see lause langeb sinusse nagu kivi vaiksesse vette, siis see on hea. Lase lainetel liikuda. Esmakordsele lugejale on siin võti: Johannes nimetab Jeesust „Sõnaks“, kreeka keeles Logos. See nimetus oleks pannud pidama nii juudi kui ka kreeka lugejad. Juudi mõtteviisis oli Jumala Sõna just see vägi, mille läbi loodu kõneldi olemasolule. Kreeka mõtlejale oli Logos kogu tegelikkuse korrastav põhimõte. Johannes vaatab mõlemaid kuulajaid ja ütleb: see, kelle poole te olete sirutunud, see, kelle poole te mõistusega püüdlete, Temal on nimi ja Ta sai lihaks. See sõnapaar, „Sõna sai lihaks ja elas meie keskel“, on hing, mille otsas pöördub kogu inimkonna ajalugu. Igavene astus ajalikku. Lõpmatu kandis nahka. Ta ei saatnud sõnumit, Ta sai ise sõnumiks. Ja Johannes, kes tundis Jeesust isiklikult, kes oli Temaga koos söönud ja kõndinud Tema kõrval tolmustel teedel, ütleb seda vaikse kindlusega mehena, kes on seda oma silmaga näinud: „me nägime tema kirkust“. Kogenud usklik, jää siia veel hetkeks. Pane tähele, et Sõna ei olnud ainult Jumala juures, Ta oli Jumala poole pöördunud, näost näkku, armastuse igaveses suhtes enne, kui miski muu üldse oli olemas. Päästmine, mille Ta toob, ei ole kriisis välja mõeldud tehing. See voolab osaduse seest, mis on alati olnud. Sind armastati enne, kui maailmal oli põhjust sind armastada. Täna, kus iganes sa oled, olgu need leheküljed sulle uued või juba mugavalt tuttavad, on kutse sama. Valgus paistab endiselt. Pimedus ei ole seda omaks võtnud. Ja Sõna sirutub ikka sinu poole.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  2. 2. päev

    Vesi veiniks

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Kohas, kus Jeesus otsustas teha oma esimese kirjapandud ime, on midagi imeliselt tavalist. Mitte tempel. Mitte troonisaal. Pulmad. Külapidu, kus vein sai otsa ja ema tõi vaikselt oma mure oma Poja ette. Johannese evangeeliumi teine peatükk algab keset igapäevaelu ja just selles on asja mõte. Maarja sõnad teenritele on Pühakirja vaikselt väeliste sõnade hulgas: „Tehke, mida ta teile ütleb!“ Ta ei tea täpselt, mida Jeesus teeb. Ta teab vaid, kes Tema on. Ja nii juhatab ta kõik enda ümber Tema juurde ning astub ise tagasi. Selles ühes lauses on terve usuteoloogia. Ta ei juhenda Jeesust, vaid usaldab Teda. Ta ei korralda tulemust, vaid valmistab teenreid ette kuulekuseks. Kui sa oled kunagi palunud meeleheitlikku palvet, teadmata, kuidas Jumal vastab, siis oled seisnud täpselt seal, kus seisis Maarja. Jeesus käsib teenritel täita kuus kivist veeanumat, mida kasutati juutide puhastusriitusteks, ääreni veega. Iga detail on oluline. Need olid anumad pesemiseks, tseremoniaalse rüveduse eemaldamiseks. Jeesus võtab selle, mis oli tehtud rituaali jaoks, ja muudab selle millekski, mis toob peole rõõmu. Pesemise ja pingutamise vana kord asendub vaikselt ja armuliselt millegi uuega. Kui pidusöögi ülem tulemust maitseb, on ta hämmastunud: parim vein on hoitud viimaseks. Uuele lugejale: seda imet kutsutakse „märgiks“, Johannes kasutab seda sõna teadlikult. Märk osutab iseendast kaugemale. Ime on tõeline, kuid see on ka sõnum: see, kes seda teeb, ei ole tavaline rabi. Kauaaegsele usklikule mõtlemiseks: mida võiksid „kivist veeanumad“ tähendada sinu enda elus? Võib-olla usulised rutiinid ja kohusetundlikud harjumused, mis on kuivaks jäänud. Jeesus ei ole tulnud sinu tühje anumaid hukka mõistma. Ta on tulnud neid ääreni täitma ja muutma millekski, mis toob rõõmu. Parim ei ole Tema käes kunagi seljataga. See on alati valmimas.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  3. 3. päev

    Te peate uuesti sündima

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Nikodeemus tuleb öösel. Ta on variser, üks Jeruusalemma haritumaid, lugupeetuimaid ja usuliselt saavutanuimaid mehi. Ta on Pühakirja uurinud kogu elu. Ta on käskude järgimisel olnud äärmiselt hoolikas. Ja siiski ei lase miski temas rahu. Ta tuleb pimedas, võib-olla et teda ei nähtaks, võib-olla seetõttu, et temas põlevad küsimused ei sallinud enam päevavalgust oodata. Mis põhjus ka poleks, Jeesus võtab ta vastu ilma ainsagi noomiva sõnata. Uks on lahti, isegi südaööl. Jeesus läheb otse selle juurde, mida Nikodeemus kõige rohkem vajab: "Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle: kui keegi ei sünni uuesti, ei või ta näha Jumala riiki." Nikodeemus, õpetatud mees, komistab selle lihtsa kõne otsa. Uuesti sündima? Kuidas saab täiskasvanud mees minna teist korda oma ema ihusse? Ta mõtleb kehaliselt, kui Jeesus räägib vaimulikult. See segadus ei ole omane vaid Nikodeemusele. Paljud kuulevad tänapäeval sõnu "uuestisündinud" pigem usulise sildina kui elava tegelikkusena. Jeesus mõtleb midagi radikaalset: Jumala elu peab sinusse istutatama ülalt. Sa ei saa sinna oma mõistusega jõuda, seda ära teenida ega pärida. Sind tuleb uueks teha. Seejärel tuleb salm, mida on nimetatud evangeeliumiks väikeses vormis: "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta andis oma ainusündinud Poja, et iga, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et temal oleks igavene elu." Loe seda aeglaselt. Haare on hämmastav: kogu maailm. Ajend on armastus: mitte kohustus, mitte strateegia, vaid armastus. Viis on andmine: kõige kallim kingitus, mida võib ette kujutada. Ja pakkumine on avatud: iga, kes. See sõna ei jäta kedagi välja. Esimest korda lugejale on see kõige selle löökiv süda, mida Johannes sulle järgmise kaheksateistkümne peatüki jooksul näitab. Usklikule, kes on Joh 3:16 tuhat korda tsiteerinud, soovitan peatuda sõnal "nõnda": see ei räägi vaid Jumala armastuse tõsiasjast, vaid ka selle mõõdust. Kui väga Jumal maailma armastas? Nii väga, et ta andis. Rist ei olnud vastumeelne paratamatus. See oli armastus, mõõdetud viimase piisani. Nikodeemus tuli pimedas. Ta lahkus, kandes valgust, mida ta ei osanud veel täielikult seletada. Sama valgus on pakutud ka sulle täna.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  4. 4. päev

    Naine kaevu ääres

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    On keskpäev, kõige kuumem tund, mil ükski mõistlik inimene ei lähe vett tooma. Ometi tuleb kaevu juurde üks naine. Ta tuleb üksi ja see üksindus ei ole juhuslik. Tema minevik on teinud ta kõrvalseisjaks isegi omade seas. Ta ei looda vestlust. Ja kindlasti ei looda ta seda vestlust, mille ta saab. Jeesus istub kaevu ääres juba siis, kui naine saabub. Johannes ütleb meile, et Tal "oli vaja minna läbi Samaaria". Enamik juudi õpetajaid seda teed vältis, sest juudid ja samaarlased ei jaganud teineteisega muud kui põlgust. Kuid Jeesus valib raske koha kaudu kulgeva tee, sest seal on naine, kes vajab leidmist. Ta palub temalt juua ja ületab sellega kõik oma aja ühiskondlikud piirid: usulised, rahvuslikud ja moraalsed. Naine on jahmunud: "Kuidas sina, juut, palud juua minu käest, kes ma olen samaarlanna?" Jeesuse vastus pöörab kogu vestluse pea peale. Janune ei ole Tema, vaid naine. "Kui sa tunneksid Jumala andi ja seda, kes sulle ütleb: 'Anna mulle juua', siis sa paluksid temalt ja tema annaks sulle elavat vett." Naine on tulnud vett ammutama ja minema minema. Jeesus on tulnud pakkuma midagi, mis teeb nii, et ta ei janune enam iialgi. See ei ole füüsiline allikas, vaid elava vee kaev, mis voolab igavesse ellu. Ta ei räägi veevarustusest. Ta räägib inimhinge sügavast kustutamatust igatsusest, mida ükski suhe, ükski saavutus ja ükski religioon ei ole kunagi täielikult rahuldanud. Siis saabub hetk, mis muudab kõik. Jeesus räägib talle tema enda elust: viis meest ja see, kellega ta nüüd koos elab, ei ole tema mees. Ta ei ütle seda julmalt. Ta ütleb seda sellise vaikse rahuga, nagu räägiks keegi, kes on teda tundnud kauem, kui naine on tundnud iseennast. Teda ei suruta usku häbiga, vaid ta nähakse usku. Ta jookseb tagasi oma külla ja ütleb: "Tulge vaadake inimest, kes mulle ütles kõik, mis ma olen teinud! Kas ta ei ole Kristus?" Uue lugeja jaoks: pane tähele, et Jeesus valis selle naise, ootamatu, tähelepanuta jäetud ja äärealadel elava, esimeseks inimeseks Johannese evangeeliumis, kellele Ta avalikult ennast Messiaks kuulutas. Kogenud usklikule: kus oled sa ammutanud valedest kaevudest? Elavat vett pakutakse endiselt ja pakkumine on endiselt tasuta.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  5. 5. päev

    Tervendamine Betesta tiigi ääres

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Kujuta ette kaetud sammaskäiku Jeruusalemma tiigi ääres: viis sammaskäiku täis haigeid, pimedaid, jalutuid, inimesi, kes olid lakanud midagi head ootamast. Nad olid kuulnud, et vesi mõnikord liigub ja kes esimesena sisse jõuab, saab terveks. Üks mees oli seal lamanud kolmkümmend kaheksa aastat. Kolmkümmend kaheksa aastat vaadanud, kuidas teised jõuavad enne. Kolmkümmend kaheksa aastat peaaegu. Jeesus läheb otse tema juurde. Mitte kõige dramaatilisema juhtumi juurde, mitte selle juurde, kes hüüab kõige valjemini, vaid just selle mehe juurde, kes on aastakümnete ootamisest kulunud õhukeseks. Ta esitab küsimuse, mis kõlab peaaegu kummaliselt: „Kas sa tahad terveks saada?“ (Johannese 5:6). Miks küsida haigelt, kas ta tahab paraneda? Sest Jeesust ei huvita ainult keha parandamine. Ta vaatab tervet inimest, ka seda osa temast, mis oli ehk leppinud abitusega ja õppinud end oma seisundi kaudu määratlema. Mees ei vasta küsimusele otse. Ta selgitab, miks see seni ei ole õnnestunud. Ta mõtleb endiselt tiigi kategooriates, vaatab ikka vana süsteemi. Ja Jeesus lihtsalt ütleb: tõuse, võta oma ase ja kõnni. Ei mingit vett. Ei mingit rituaali. Ei mingit ootamist. Ainult Jumala Poja sõna, ja kolmekümne kaheksa aasta halvatus lõpeb ühe lausega. Kuid peatükk sellega ei lõpe. Usujuhid on raevus, mitte sellepärast, et inimene sai terveks, vaid sellepärast, et see juhtus hingamispäeval. Jeesus vastab ühe hingematvama väitega kogu Pühakirjas: et Tema ja Isa töötavad koos, et Pojal on võim anda elu ja et just need Pühakirjad, mida usujuhid uurivad, viitavad Temale. Tervenemine oli märk, väide on sisu. Kuule täna, kuidas Jeesus esitab sulle sama vaikse küsimuse. Kas sinu elus on koht, olgu see harjumus, lein või hirm, kus sa oled vaikselt lakanud ootamast, et saaksid terveks? Tema ei oota, et sa leiaksid õige tiigi või õige hetke. Ta seisab otse sinu kõrval ja küsib, kas sa tahad.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  6. 6. päev

    Elu leib

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Päev enne seda vestlust oli Jeesus toitnud viit tuhandet inimest viie leiva ja kahe kalaga. Rahvas oli söönud kõhu täis ja nüüd on nad üle mere tulnud Teda uuesti otsima. See on õrn hetk, mis muutub kiiresti läbitungivaks: Jeesus vaatab rahvast ja ütleb sisuliselt, et te ei ole siin sellepärast, et nägite imet, vaid sellepärast, et said tasuta einet. Nemad tahavad leiba. Tema tahab anda neile iseennast. See, mis järgneb, on üks sügavamaid ja nõudlikumaid õpetusi, mida Jeesus kunagi andis. Ta kuulutab: „Mina olen elu leib. Kes tuleb minu juurde, see ei jää enam kunagi näljaseks, ja kes usub minusse, see ei hakka enam kunagi janunema“ (Joh 6:35). Esmakordne lugeja, pane tähele, mida Jeesus teeb: Ta võtab kõige elementaarsema inimliku vajaduse, toidu, ellujäämise, selle, ilma milleta ei saa elada, ja ütleb, et Tema on vastus veel sügavamale näljale. Iga inimene, kes on kunagi elanud, teab, mis tunne on nälgida millegi järele, mida ta päriselt nimetada ei oska. Jeesus nimetab selle siin. Rahvas astub vastu. Nad tahavad tunnustähte, irooniliselt just pärast seda, kui nägid Teda toitmas tuhandeid. Nad toovad esile manna, leiva, mille Jumal andis nende esivanematele kõrbes. Jeesus parandab neid õrnalt: seda leiba ei andnud Mooses, vaid Isa, ja see leib osutas alati millelegi paremale. Tõeline leib taevast annab maailmale elu ja see leib on isik. Peatüki lõpuks lahkuvad paljud jüngrid. See kõne on liiga raske, ütlevad nad. Jeesus pöördub kaheteistkümne poole ja küsib, kas nemadki tahavad ära minna. Peetruse vastus on üks ilusamaid evangeeliumides: „Issand, kelle juurde me läheksime? Sinul on igavese elu sõnad“ (Joh 6:68). Peetrus ei ütle, et ta oleks kõigest aru saanud. Ta ütleb, et mujale minna pole. See on ausa ülestunnistuse sõna igaühelt, kes on Jeesusega tõeliselt kohtunud. Mitte et kõigile küsimustele oleks vastus leitud, vaid et ainult Tema rahuldab kõige sügavama nälja. Millest sa täna toitud, mis jätab sind õhtuks tühjaks? Elu leiba pakutakse ikka veel.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  7. 7. päev

    Elava vee jõed

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    On lehtmajadepüha viimane päev. See on nädalapikkune pidu Jeruusalemmas, kus preester kandis igal päeval Siloami tiigist vett ja valas selle altari ees välja, elava mälestusena veest, mille Jumal andis Iisraelile kõrbes. Rahvahulgad on koos, tseremoonia on haripunktis ja just sellesse pingestatud hetke astub Jeesus ning hüüab sõnad, mis pidid vaigistama iga vestluse tema kuuldeulatuses: „Kui kedagi janutab, see tulgu minu juurde ja joogu!“ (Johannese 7:37). Uue lugeja jaoks on abiks teada, mida see püha neile inimestele tähendas. Vesi kuivas maas ei ole mugavus, vaid elu ise. Kogu tseremoonia oli palve, igatsus ja meenutus, et Jumal oli kord lasknud kaljust vett voolata. Jeesus seisab selle palve keskel ja ütleb: mina olen sellele vastus. Ta läheb veel kaugemale: kes Temasse usub, ei saa mitte ainult elavat vett, vaid temast endast saab selle allikas. „Selle sisemusest voolavad elava vee jõed“ (Johannese 7:38). Jumala Vaim, kes elab inimeses, ei ainult kustuta janu, vaid ka ületab kallaste. See peatükk on täis lõhesid. Mõned ütlevad, et Ta on prohvet. Mõned ütlevad, et Ta on Kristus. Mõned tahavad Teda vangistada. Isegi teenrid, kes saadeti Teda tabama, tulevad tühjade kätega tagasi ja ütlevad lihtsalt: „Ükski inimene ei ole iialgi nõnda rääkinud nagu see mees“ (Johannese 7:46). Jeesuse sõnades on midagi, mis paneb inimesed seisma jääma, isegi siis, kui nad tulevad Teda takistama. Nikodeemus, kellega kohtusime kolmandas peatükis ja kes tuli Jeesuse juurde öösel, võtab nõukogus vaikselt sõna ja palub õiglust. See on väike asi, aga see on julgus. Ta ei ole veel päris avalikult välja tulnud, kuid liigub valguse poole. Mõtle täna, kus sina oled janune. Mitte vee, vaid rahu, eesmärgi ja tunde järele, et su elu liigub kuhugi, millel on tähendus. Jeesus seisab ikka veel ja hüüab sedasama kutset. Jõed, mida Ta tõotab, ei ole niru veejuga: need voolavad sinust üle kõigi sinu ümber olevate inimeste ellu. Tule ja joo.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  8. 8. päev

    Maailma valgus

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Peatükk algab varahommikul: templihoovid täituvad rahvaga ja Jeesus istub maha õpetama. Usujuhid sikutavad kohale abielurikkumiselt tabatud naise ja asetavad ta rahva ette. Nad ei tee seda hool õiguse pärast, vaid et püüda Jeesus lõksu armu ja Seaduse vahele. See on julm hetk ning naine on selle tööriist. Jeesus laskub põlvili ja kirjutab sõrmega maasse. Me ei saa kunagi teada, mida Ta kirjutas. Siis Ta tõuseb ja ütleb lause, mis on kajanud läbi kahe tuhande aasta: "Kes teie seast on patuta, see visaku esimesena kivi tema pihta!" (Johannese 8:7). Ükshaaval, vanimast alates, nad lahkuvad. Kui Jeesus pilgu tõstab, on järel vaid naine. Ta ei mõista teda hukka. Ta ütleb, et naine läheks ega pattu enam ei teeks. Siis, ikka veel templis, esitab Ta Johannese evangeeliumis teise suure "Mina olen" kuulutuse: "Mina olen maailma valgus. Kes mind järgib, ei kõnni pimeduses, vaid temal on elu valgus" (Johannese 8:12). Valgus ei ole Pühakirjas pelgalt valgustus. See on ilmutus ja suund, see, mis näitab, kus sa oled ja kuhu sa lähed. Pimeduses kõndimine ei tähenda lihtsalt segadust, vaid eksimist nii, et sa ise seda ei tea. Jeesus ütleb, et Tema on selle seisundi ravim. Seejärel järgneb pikk ja pingeline vaidlus variseridega isiku, väe, tõe ja vabaduse üle. Jeesus ütleb, et tõde teeb nad vabaks, ning nemad ägestuvad ja kinnitavad, et pole kunagi olnud orjad. Tema räägib aga orjusest, mida nad ei näe: patu orjusest ja sellest, kuidas ülekohus painutab elu endasse nii, et see ei suuda end enam sirgeks ajada. Tõeline vabadus, ütleb Ta, tuleb Poja läbi. Peatükk jõuab haripunkti väitega, mis on nii jahmatav, et peaaegu viib Ta kividega surma: "Enne kui Aabraham sündis, olen mina" (Johannese 8:58). Mitte "olin", vaid olen. Igavene olevik. See on nimi, mille Jumal andis endale põlevas kibuvitsapõõsas, nüüd öeldud inimese poolt, kes seisab Jeruusalemma templihoovis. Uuele usklikule on see kõige keskne, mille poole Johannes liigub. Kogenud pühale istugu see raskus täna taas südamele: igavene MINA OLEN, kes kummardus kirjutama põrmu häbistatud naise kõrval, on sama, kes hoiab koos kõike.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  9. 9. päev

    Sündimisest saati pime mees

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Kujuta ette meest, kes pole kunagi näinud päikesetõusu. Ta sündis pimedusse, mitte halva öö pimedusse, vaid iga oma elupäeva pimedusse. Ta istub tee ääres ja kerjab ning jüngrid kõnnivad mööda ja esitavad teoloogilise küsimuse: kelle patt selle põhjustas? Jeesus ei võta seda vastu. Ta paneb kõik ühe hingetõmbega uude valgusesse: mehe pimedus ei ole karistus, see on lõuend. Jumal hakkab maalima midagi hiilgavat. Jeesus sülitab maha, teeb savi ja võiab mehe silmad. See on kummaline, maiselt lihtne ime: Jumala Poeg kasutab põrmu ja süljevett, loomise samu algaineid. Seejärel saadab Ta mehe Siloami tiiki pesema, mis Johannese sõnul tähendab "Läkitatud". Mees läheb, peseb end ja tuleb tagasi nägijana. Pane tähele, et ta kuuleb sõna enne, kui näeb Teda, kes teda ravis. Usk toimib sageli just nii: me liigume Jeesuse sõna poole, enne kui täielikult mõistame, kes Tema on. Edasine on oma traagikas peaaegu naljakas. Naabrid ei suuda uskuda, et see on sama mees. Variserid kutsuvad ta üle kuulama, kaks korda, sest ime sündis hingamispäeval. Nad pärivad tema vanemaid. Nad nimetavad Jeesust patuseks. Ja iga ülekuulamisega muutub endine pime kerjus julgemaks. Ta alustab sõnadega "mees, keda hüütakse Jeesuseks" ja jõuab lõpuks, kui Jeesus ta uuesti leiab, Tema jalge ette langemiseni ning sõnadeni: "Ma usun, Issand!" (Johannese 9:38). Mees, kes ei näinud, saab kogu peatüki selgeimate silmadega inimeseks. Siin on see, mille juures täna peatuda: variserid nägid täiesti hästi ja jäid siiski täiesti pimedaks, samas kui põrmus istunud kerjus sai ühel ja samal pärastlõunal nii füüsilise kui vaimse nägemise. Jeesus ütles: "Niikaua kui ma olen maailmas, olen ma maailma valgus" (Johannese 9:5). Valgus ei pea pimedusega läbirääkimisi, see lihtsalt saabub ja pimedus taandub. Mis sind ka pimeduses ei hoiaks, olgu see kahtlus, häbi või aastaid kantud haav, Jeesus ei palu sul seda kõigepealt selgitada. Ta palub sul minna ja pesta.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  10. 10. päev

    Hea Karjane

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Lambad ei ole hiilgavad loomad. Nad ei ole kirjad nagu lõvid ega kiired nagu hobused. Nad eksivad ära. Nad satuvad paanikasse. Nad sõltuvad täielikult kellestki, kes teab teed. Jeesus valis selle kujundi tahtlikult, kui ütles: "Mina olen hea karjane" (Joh 10:11), ja kui oleme ausad, sobib see kujund meile paremini, kui tahame tunnistada. Jeesus tõmbab selles peatükis terava vastandi hea karjase ja palgalise vahel. Palgaline hoiab ametit, mitte lambaid. Kui tuleb hunt, jookseb ta minema, mitte tingimata sellepärast, et ta oleks kuri, vaid sellepärast, et lambad ei ole tegelikult tema omad. Hea karjane seevastu annab oma elu lammaste eest. See ei ole võrdpilt, mille järele Jeesus haarab, vaid ettekuulutus, mille poole Ta kõnnib. Ta kirjeldab ristisurma enne, kui on selle poole astunud, ja ütleb selle kohta midagi hämmastavat: "Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle ära" (Joh 10:18). Ristilöömine ei olnud midagi, mis Jeesusega juhtus. See oli midagi, mille Ta valis, sinu pärast, teades täielikult hinda. Ta räägib ka sellest, et tunneb oma lambaid ja nemad tunnevad Teda, samas hingetõmbes, millega kirjeldab, kuidas Ta tunneb Isa. "Mina tunnen oma lambaid ja minu omad tunnevad mind, otsekui Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa" (Joh 10:14-15). See on hämmastav ülendus. Lähedus, mis sul on Karjasega, on sama muster nagu lähedus Kolmainsuse sees. Sa ei ole number karjas. Sind tuntakse. Ja siis on lubadus, mis on sajandite jooksul rahustanud lugematuid värisevaid südameid: "Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nemad järgnevad mulle, ja mina annan neile igavese elu, ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kistu neid minu käest" (Joh 10:27-28). Mainitud on kahte kätt, Poja ja Isa oma, ja lambad on hoitud mõlemas. Mis iganes sa täna ka ei kohtaks, sa ei lipsa nende sõrmede vahelt läbi. Puhka selles.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  11. 11. päev

    Laatsarus, tule välja

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Johannese 11. peatükis on üks detail, millest teoloogid on kirjutanud terveid raamatukogusid ja mille lapsed märkavad kohe: „Jeesus nuttis“ (Joh 11:35). See on Piibli lühim salm ja üks tähtsamaid. Tema, kes hetke pärast hüüab Laatsaruse surnuist tagasi, seisab kõigepealt haua ees ja nutab. Ta ei etenda leina. Ta ei tee kaastunnet pelgalt vormi pärast. Ta on tõeliselt liigutatud: sõna, mida Johannes kasutab, viitab sellele, et Ta ägas sügavalt seest, nagu laine, mis tõuseb ookeani põhjast. Universumi Jumal nutab haua ääres. Enne kui jõuame imeni, peame istuma õdede juurde. Maarja ja Marta ütlevad Jeesust nähes mõlemad sama: „Issand, kui sina oleksid siin olnud, ei oleks mu vend surnud“ (Joh 11:21, 32). Jeesuse vastuses ei ole kummalegi etteheidet. Ta ei ütle: „Sa oleksid pidanud Mind rohkem usaldama.“ Martale vastab Ta õpetusega: „Mina olen ülestõusmine ja elu“ (Joh 11:25), ja Maarjale vastab Ta pisaratega. Ta on küllalt suur, et anda sulle mõlemat, ja küllalt tark, et teada, kumba sa kõigepealt vajad. Haua juures toimuv on oma dramaatilisuses peaaegu talumatu. Jeesus käsib kivi ära veeretada. Marta vaidleb vastu, praktiliselt ja ausalt: „Issand, ta haiseb juba, sest ta on neli päeva olnud“ (Joh 11:39). Neli päeva on oluline. Juudi traditsiooni järgi viibis hing keha lähedal kolm päeva. Pärast nelja päeva ei olnud inimlike mõõtmete järgi enam mingit lootust. Jeesus ootas, kuni lootus ei olnud pelgalt hõrenenud, vaid kadunud. Siis palvetas Ta valjusti, mitte iseenda, vaid rahva pärast, nagu Ta ütleb, ja hüüdis pimedusse: „Laatsarus, tule välja!“ Ja surnu tuli välja. Pane tähele, et Jeesus ei lähe Laatsaruse järele sisse. Ta kutsub ja elu kuuletub Tema häälele. See on sama hääl, mis kõneles maailma olemasolevaks 1. Moosese raamatus, sama hääl, mis kord kutsub iga haua avanema. Kui sa oled täna olukorras, mis on olnud surnud neli päeva või neli aastat, seisab Jeesus ikka veel sissepääsu juures ja ikka veel kutsub.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  12. 12. päev

    Tund on tulnud

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Johannese 12. peatükk räägib saabumistest ja hüvastijätust, asjadest, mis muutuvad selgeks, ja asjadest, mis libisevad käest. Kuus päeva enne paasapüha võtab Betaania Maarja, sama naine, kes istus Jeesuse jalge juures, kui tema õde askeldas, naela kallist salvi, võiab sellega Jeesuse jalad ja pühib need oma juustega. Maja täitub lõhnaga. Juudas teeb vastuväite säästlikkuse pärast. Jeesus võtab Maarja kaitsta: ta on seda teinud Tema matmispäevaks. Võib-olla ei mõistnud Maarja täielikult, mida ta tegi, kuid armastus oli andnud talle teadmise, mida arvutamine ei suuda kunagi anda. Siis tuleb triumfisissesõit: rahvahulk lehvitab palmioksi, hüüab "Hosianna" ja laotab oma kuued teele. See näeb välja nagu kroonimine. Ja seda see ongi, kuid mitte sellist, mida keegi ootab. Jüngridki, kirjutab Johannes, ei mõistnud toimuvat enne ülestõusmist. Kõige olulisemaid hetki me harva tunneme ära, kui elame neis sees. Seejärel tulevad mõned kreeklased Filippuse juurde lihtsa palvega: "Isand, me tahaksime Jeesust näha" (Joh 12:21). See on üks vaikselt sügavamaid lauseid selles evangeeliumis. Need on paganad, kõrvalseisjad, kellel polnud esivanemate kaudu mingit õigust Iisraeli tõotustele, ja nemad tahavad Jeesust näha. Nende tulek näib Temas midagi käivitavat. Ta kuulutab: "Tund on tulnud, et Inimese Poeg kirgastatakse" (Joh 12:23). Ta räägib nisuiva terast, mis peab maa sisse langema ja surema, enne kui see saab vilja kanda. Ta räägib iseendast. Ta räägib meist. Siis palvetab Ta valjusti ja Isa vastab taevast häälega, mis on nagu äike, ning rahvas jaguneb selle üle, mida nad kuulsid. Mõned ütlevad, et ingel rääkis, teised kuulsid vaid müra. Sama heli kuuldi erinevalt, olenevalt kõrvast, mis seda vastu võttis. Jeesus ütleb: "Nüüd on selle maailma kohtupäev, nüüd heidetakse välja selle maailma vürst. Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde" (Joh 12:31-32). Rist ei ole võidu riietesse pandud kaotus. See on tõeline võit. Lase täna sellel ülendamisel end Jeesusele lähemale tõmmata.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  13. 13. päev

    Teenijakuningas

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Kujutle seda hetke: ülemine tuba, öö enne risti, ja Jeesus, kes teab täpselt, et Isa on andnud kõik tema kätte, et ta on Jumalast tulnud ja läheb Jumala juurde, tõuseb õhtusöögilaua tagant, seob rätiku ümber vöö ja hakkab oma jüngrite jalgu pesema. Universumi Looja põlvitab oma loodud olendite ees. Kui see sind täiesti pidama ei pane, loe seda uuesti. Esmakordsele lugejale: jalgade pesemine oli vanal ajal leibkonna kõige madalama teenri töö. Teed olid tolmused ja sandaalides jalad mustad. Ükski lugupeetud inimene ei pesnud teise jalgu. Just seepärast Peetrus võpatab: "Issand, kas sina pesed minu jalad?" (Joh 13:6). Jeesus teeb midagi, mida kõik selles toas pidasid tema väärikusest allapoole, ja ta teeb seda tahtlikult, armastavalt, kõhklemata. Aga siin on rohkem kui õppetund alandlikkusest, kuigi see üksi võiks täita terve elu. Jeesus ütleb oma jüngritele: "Kui nüüd mina, Issand ja Õpetaja, olen teie jalad pesnud, siis peate ka teie üksteise jalgu pesema" (Joh 13:14). Ta ei näita ette ainult hoiakut, ta defineerib ümber suuruse enda. Riigis, mida ta ehitab, on juht see, kes teenib. Võim ei tõsta sind inimestest kõrgemale, vaid saadab sind nende juurde. Kogenud usklikule mõtlemiseks: Johannes räägib, et Jeesus pesi ka Juudase jalgu. Ta teadis, et Juudas reedab ta enne ööd otsa, ja põlvitas tema ette ometi. See ei ole naiivsus, see on suveräänne, tahtlik armastus, mis ei lase end vähendada selle ebaõnnestumisest, keda ta teenib. See on armu pilt, mis peaks vaigistama kõik meie vabandused, millega keeldume lahkusest nende vastu, kes on meile liiga teinud. Sinu rätik võib täna olla telefonikõne, mida oled edasi lükanud, ülesanne, mis on sinu ametinimetusest allpool, või soe sõna kellelegi, kes pole seda ära teeninud. Teenijakuningas on sulle tee näidanud. Küsimus on, kas järgid teda põlvili.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  14. 14. päev

    Tee, tõde ja elu

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Jüngrid on hirmul. Jeesus on just öelnud, et Ta lahkub, et üks neist reedab Ta ja et Peetrus, nende kalju, salgab Ta enne hommikut maha. Ruum pidi tunduma nagu jalgealune vajuks. Just sellesse värisemishetke lausub Jeesus mõned Pühakirja õrnimad sõnad: "Teie süda ärgu olgu murelik! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse!" (Joh 14:1). Piibliga alles tutvujale on see peatükk nii kingitus kui kaart. Jeesus ütleb oma jüngritele, et läheb neile paika valmistama ja tuleb neile tagasi. Toomas, nagu ikka ausalt, ütleb otse: me ei tea, kuhu Sa lähed, kuidas me siis teed teaksime? Ja Jeesus vastab nii absoluutse väitega, et see on kaja andnud läbi kahe tuhande aasta inimlikku igatsust: "Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei tule Isa juurde muidu kui minu kaudu" (Joh 14:6). Ta ei ütle, et teab teed, või et näitab sulle teed. Ta ütleb, et Tema on tee. Teekond ja sihtpunkt on üks ja seesama Isik. Neile, kes on Kristusega kõndinud aastaid: peatu hetkeks sõna *tõde* juures. Maailmas, mis käsitleb tõde eelistusena, väidab Jeesus end olevat selle allikas ja sisu. Kõik tõene, mida on kunagi öeldud või avastatud, on tõene seetõttu, et peegeldab, kui hämaralt tahes, Teda, kes on Tõde ise. Kui sa Teda usaldad, ei toeta sa end tundele ega filosoofiale, vaid seisad ainsal alusel, mis ei nihku. Ja siis on veel elu, mitte pelgalt olemasolu, vaid selline elu, mida surm ei saa lõpetada. Jeesus ei paku sulle pikemat versiooni sellest, mis sul juba on. Ta pakub midagi kvalitatiivselt teistsugust: elu, mis voolab Isast endast läbi Poja igaühele, kes tuleb. Mis ka täna su südant ei vaevaks, ja midagi vaevab kindlasti, sulle on antud sama kutse, mille jüngrid said sealses ülaruumis. Usu. Mitte pimesi, vaid silmad pärani lahti Tema poole, kes ütles, et on tee koju.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  15. 15. päev

    Viinapuu ja oksad

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Kuskil ülemise toa ja Getsemani aia vahel peatub Jeesus ja maalib ühe oma kõige südamlikuma pildi kristlikust elust. „Mina olen viinapuu, teie olete oksad,“ ütleb Ta (Johannese 15:5). Kes on näinud viinapuud, teab, et oks ei pinguta vilja kandmiseks. Ta lihtsalt püsib külge kasvanuna. Viinapuu elu voolab läbi tema ja vili on selle ühenduse loomulik tulemus. Uuele lugejale on see pilt väga vabastav. Kristlik elu ei seisne peamiselt rohkem pingutamises. See seisneb ligidal püsimises. Jeesus ütleb: „Jääge minusse, ja mina jään teisse.“ See sõna „jääma“ tähendab püsima, tegema oma kodu, mitte eemale triivima. Viinapuust lahti lõigatud oks ei vaeva end ega jää viinamarjadeta, ta lihtsalt närbub, sest ilma viinapuuta ei ole tal üldse elu. Jeesus ütleb selgelt: „sest ilma minuta ei suuda te midagi teha“ (Johannese 15:5). See ei ole heidutus, see on kutse lõpetada enda kurnamine ja hakata ammutama õigest allikast. Neile, kes on Issandaga ammu käinud, soovitan tähele panna, mida Jeesus ütleb Isa rollist: „Igaühe, kes kannab vilja, puhastab Ta, et see kannaks veel rohkem vilja“ (Johannese 15:2). Selle sõna mõte on kärpimine, tagasilõikamine. Viinamäetööline eemaldab seda, mis on hea, et see, mis jääb, saaks suurepärane. Kui sa oled kaotuse, vähenemise või kärpimise ajas, siis see salm ei seleta valu ära, kuid ütleb sulle, kes kääre hoiab ja miks. Isa kärbib neid oksi, mida ta kõige enam hindab. Kogu selle läbi kulgeb armastus. Jeesus rajab kogu pildi Isa ja Poja vahelisele armastusele ning laiendab selle meieni: „Jääge minu armastusse!“ (Johannese 15:9). See ei ole täitmiseks mõeldud leping, vaid suhe, milles elada. Vili, rõõm, sõnakuulelikkus ja vastatud palved, kasvab armastusest, mitte töörügamisest. Ära küsi täna endalt, kuidas sa võiksid rohkem vilja kanda. Küsi endalt, kui lähedal sa viinapuule oled.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  16. 16. päev

    Tõotatud Abimees

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Jeesus räägib oma jüngritega veel öösel, mil ta võetakse kinni, ja ütleb neile midagi, mida pidi olema peaaegu võimatu uskuda: "Teile on parem, et mina ära lähen" (Joh 16:7). Parem, see tähendab, et see on tegelikult kasulikum, teie hüvanguks. Kuidas saaks Jeesuse lahkumine olla parem kui tema kohalolek? Vastus on Püha Vaim, Abimees, ja see peatükk on tema suur tutvustus. Uuele lugejale: sõna Abimees (vanemas tõlkes Trööstija) vastab kreeka sõnale Paraklet, mis kätkeb rikkalikku tähenduste hulka: see, kes on kutsutud kõrvale appi, eestkostja, nõuandja, tugevdaja. Kui Jeesus oli maa peal, oli ta füüsiliselt korraga ainult ühes kohas. Vaim, keda ta tõotas, hakkab elama iga uskliku sees, igal pool ja alati. Jüngrid olid kaotamas nähtava Jeesuse ja saamas endasse elama tuleva Jumala. See ei ole samm allapoole, see on hämmastav samm edasi. Jeesus kirjeldab Vaimu tööd kolmes suunas. Maailma poole süüdistab Vaim patust, õigusest ja kohtust: ta teeb igaviku nähtamatud tõelisused inimsüdametele tõeliseks ja tähtsaks. Jüngrite poole juhatab Vaim kogu tõe tundmisele, võttes Kristuse oma ja kuulutades seda neile, kes temale kuuluvad. Ja tuleviku poole annab Vaim teada tulevasi asju, et Jumala rahvas ei peaks kunagi tundmatus teed otsima ilma teejuhita. Kogenud usklikule, kes on aastaid Issandaga käinud: pane tähele hellust salmis 20: "teie kurbus muutub rõõmuks." Jeesus ei ütle, et kurbus asendatakse rõõmuga, nagu poleks leinal midagi juhtunud. Ta ütleb, et see muutub: sama toormaterjal saab millekski uueks. Rist ise on eeskuju: ajaloo kõige hullem reede sai igavese elu aluseks. Sinu kurbus ei lähe Vaima käes raisku. Sa ei ole täna üksi. Abimees on tulnud ja ta on lähemal kui sinu järgmine hingetõmme.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  17. 17. päev

    Jeesus palvetab sinu eest

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Enne kui Jeesus astus aeda, kus Juudas Ta välja andis, jäi Ta seisma ja palvetas. See polnud kiirustav palve ega sosistatud anumine, vaid pikk, rahulik vestlus Isaga, mille Johannese 17. peatükk on meile säilitanud nagu lauale lahti jäetud kirja. Ja siin on see, mis peaks sind pidama jääma: sinu nimi on teatud mõttes selles palves. Jeesus ei palvetanud ainult nende üheteistkümne mehe eest, kes seisid Tema läheduses. Ta palvetas kõigi eest, kes kunagi nende sõna läbi usuvad, ja see hõlmab ka sind, kes sa seda täna loed. Jeesus alustab palvega iseenda eest ja palub Isal Teda austada, et Tema saaks austada Isa. Seejärel palvetab Ta oma jüngrite eest: et nad püsiksid hoitud, et nad oleksid üks, et nad pühitsetaks tões. Siis aga laiendab Ta ringi: „Ma ei palu ainult nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi minusse usuvad“ (Johannese 17:20). Peatu siin. Jumala Poeg, vaid mõni tund enne ristilöömist, risti raskus juba peal, kasutas osa oma viimasest hingamisest, et palvetada sinu eest. Uue lugeja jaoks: seda peatükki nimetatakse mõnikord ülempreesterlikuks palveks, sest Jeesus on siin meie suur eestkostja, Tema, kes seisab meie ja Jumala vahel ning kaitseb meie asja. Kogenud usklik võiks tähele panna, mida Ta palub: mitte et meid maailmast ära võetaks, vaid et meid hoitaks kurja eest, kuni me selles oleme. Ta ei palu sulle põgenemist. Ta palub sulle kaitset, pühadust ja ühtsust teiste usklikega. Palve süda lööb salmis 3: igavene elu ei ole sihtkoht, kuhu jõuame pärast surma, vaid Jumala tundmine juba praegu, isiklikult ja tõeliselt. Selline tundmine muudab seda, kuidas sa hommikul ärkad. Sind ei ole unustatud. Sinu eest palvetatakse, ja seda teeb Jumala Poeg ise, kelle palveid Isa alati kuuleb.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  18. 18. päev

    Reetmine ja vahistamine

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Joh 18 on hetk, mis on kerge märkamata jätta, aga kui seda kord näed, ei saa seda enam mitte-nägemata teha. Kui sõdurid ja teenrid tulevad aias Jeesust vahistama, astub Ta ette, mitte tagasi, ja küsib neilt: "Keda te otsite?" Nad vastavad: "Naatsaretlast Jeesust." Ja Tema ütleb: "Mina olen." Nende sõnade peale taganeb kogu relvastatud salk ja kukub maha. Vahistajad vahistati Tema hääle kõlast. See ei olnud abitu ohver, keda öösel tabati. See oli Kuningas, kes valis end võtta lasta. Joh 18 kulgeb kiiresti läbi ühe inimkonna ajaloo süngeima öö: Juudas juhatab sõdureid laternate ja tõrvikutega otsima Maailma Valgust, Peetrus tõmbab mõõga ja raiub maha sulase kõrva, Jeesus viiakse esmalt Hannase, siis Kaifa ja seejärel Pilaatuse ette. Ja läbi selle kõige, nagu leinakiud, kulgeb Peetruse salgamine: kolm korda, just nagu Jeesus oli öelnud. "Aga Siimon Peetrus seisis ja soojendas end" (Joh 18:25). Ta seisis vaenlase lõkke ääres ja soojendas end, kui tema Issandat seespool üle kuulati. See väike detail murrab südame. Uuele lugejale tasub teada, et Pilaatus oli Rooma maavalitseja, see, kellel oli seaduslik võim risti löömist käskida. Ta ei leidnud Jeesuses mingit süüd, ometi lasi ta end rahvahulgal ja usujuhtidel suruda otsuse poole, millele tema enda südametunnistus vastu seisis. Pilaatuse kuulus küsimus "Mis on tõde?" (Joh 18:38) esitati just sellele, kes oli end äsja kuulutanud tõeks, ja ta kõndis minema, ootamata vastust. Ära seisa täna Peetrusest liiga kaugel. Enamik meist on mingil hetkel soojendanud end vales lõkkes: vaikinud oma usust, kui see maksis midagi, valinud mugavuse veendumuse asemel. Hea uudis on see, et Peetruse lugu ei lõpe lõkke ääres. Ei sinugi oma.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  19. 19. päev

    See on lõpule viidud

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Algkreeka keeles on need kolm sõna, tetelestai, tõlgitud eesti keelde kolme sõnaga: „See on korda saadetud!“ Johannese 19:30 kirjeldab neid kui Jeesuse viimaseid teadlikke sõnu, enne kui Ta langetas pea ja andis vaimu. Need on kõige tähtsamad sõnad, mis eales lausutud, ja need ei olnud lüüasaamise hüüe. Muistses maailmas pitseerisid kauplejad sama sõnaga tasutud võla. Tetelestai. Täielikult makstud. Jeesus ei kuulutanud ristilt, et Tema elu on läbi, vaid et töö on tehtud. Johannese 19. peatükk on kartmatu. See ei pehmenda kannatust. Piitsalöögid, okaskroon, pilkav kuub, läbi linna kantud rist, naelad, tunde kestnud avalik piin: Johannes kirjutab kõigest rahuliku ja kurva sulega. Ta oli seal. Ta seisis risti lähedal koos Jeesuse ema Maarjaga ja kuulis Jeesust risti pealt rääkimas. Kui Jeesus nägi alla vaadates oma ema ja armast jüngrit koos seismas, andis Ta nad teineteisele: „Naine, vaata, see on sinu poeg!“ ja „Vaata, see on sinu ema!“ (Johannese 19:26,27). Isegi suremisel hoolitses Ta nende eest, keda armastas. Uuele lugejale on abiks teada, et iga ristilöömise üksikasi täitis sadu aastaid varem kirja pandud prohvetlikke ettekuulutusi: sõdurid heitsid Tema kuue pärast liisku, ühtegi Tema luud ei murtud, Tema külg torgati läbi. Johannes osutab neile üha uuesti, mitte pisiasjadena, vaid tunnistusena: see ei olnud õnnetus. See oli plaan, mis oli Jumala südames enne maailma alustamist. Usklikule, kes on seda lugu palju kordi kuulnud, ütlen: istu täna maha ja mõtle, mida tähendab „korda saadetud“. Sinul ei ole midagi lisada. Ükski pingutus, teenimine ega enda tõestamine ei saa parandada seda, mida Tema on täielikuks kuulutanud. Võlg on pitseeritud. Töö on tehtud. Sinu ainus vastus on see vastu võtta.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  20. 20. päev

    Tühi haud

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Maarja Magdaleena tuli haua juurde, kui oli veel pime. See detail ei ole pelgalt kellaaeg, see on leina portree. Ta tuli enne päikesetõusu, sest uni oli võimatu ja haud oli viimane koht, kus ta oli Teda näinud. Ta leidis avatud sissepääsu ja tühja haua ning tema esimene tunne ei olnud rõõm, vaid kaotus: „Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad ta on pannud“ (Joh 20:2). Lein võib meid panna imet äratundma aeglaselt, isegi siis, kui seisame selle sees. Peetrus ja Johannes jooksid haua juurde. Johannes jõudis Peetrusest ees, kuid jäi sissepääsu juurde seisma. Peetrus, nagu ikka, läks otse sisse. Nad nägid seal lebamas linaseid riideid ja Tema pea ümber olnud higirätti, mis oli omaette kokku volditud, ning Johannes ütleb meile, et ta nägi ja uskus. Kokkuvolditud riie on väike asi, kuid see on sajandeid puudutanud usklike südameid. Hauaröövel lahkub kiiruga. See, kes voldib higirätiku kokku, annab märku, et Ta lahkus omal tahtel. Siis tuleb hetk, mis on kahe tuhande aasta jooksul inimeste südameid murdnud. Maarja seisis väljas ja nuttis, ning ülestõusnud Jeesus lausus tema nime. Ainult tema nime: „Maarja“, ja naine tundis Ta kohe ära. „Rabuuni,“ ütles ta, mis tähendab Õpetaja. Selline näeb ülestõusmine lähedalt välja: mitte teoloogiline vaidlus, mitte pimestav ilmutus, vaid sinu nimi, mida hääldab Tema, kelle arvasid igaveseks kaotanud olevat. Ta ei ole mälestus. Ta ei ole metafoor. Ta on elus ja Ta teab sinu nime. Uuele lugejale sisaldab see peatükk ka Toomase kuulsa kahtluse ja Jeesuse kannatliku, armuliku vastuse sellele, tõestuseks, et ausat maadlemist võetakse Tema juuresolekul hea meelega vastu. Kogenud usklikule: pane tähele, et ülestõusnud Kristuse esimene sõna jüngritele on rahu, öeldud kaks korda. Mida iganes sa sellesse päeva kaasa tood, seda sõna lausutakse sinu kohal ikka veel.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  21. 21. päev

    Karjata minu lambaid

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Ülestõusmine ei ole joonealune märkus, see on algus. Johannese 21. peatükk algab Tiberiase järve kaldal, kus seitse jüngrit on pöördunud tagasi selle juurde, mida nad tundsid: kalapüügi juurde. Võrgud on tühjad. Öö on olnud pikk. Siis hüüab kaldal seisev võõras ja ütleb, et nad heidaksid võrgu paremale poole paati, ning järsku ei jaksagi nad seda saagi raskuse tõttu sisse tõmmata. See on Issand. Ja Peetrus, seda kuuldes, ei oota paati, vaid viskab end vette. Kahekümne ühe peatüki järel näitab Johannes meile ikka veel, et Jeesus väärib iga väärikuseta, kõigest südamest tehtud hüpet. See, mis sellel kaldal edasi juhtub, on üks õrnemaid stseene kogu Pühakirjas. Jeesus on juba lõkke teinud. Tal on juba leib ja kala valmis. Kuningate Kuningas, ülestõusnu, valmistab väsinud kalameestele hommikusööki. Uuele lugejale: võta see vastu, sellline on Jumal. Ta ei vasta meie läbikukkumistele pikkade õpetussõnadega, vaid meie tühjusele vastab ta einega. Kogenud usklikule: pane tähele, mida Jeesus ei ütle. Ta ei ütle: „Ma ju ütlesin sulle.“ Ta ütleb: „Tulge sööma!“ (Johannese 21:12). Siis tuleb Peetruse taastamine. Kolm korda küsib Jeesus: „Kas sa armastad mind?“, üks kord iga salgamise eest teise lõkke ääres ülempreestri õues. Iga küsimus on haav, mida puhastatakse ja suletakse. Iga vastus, „Karjatse minu tallesid... Karjatse minu lambaid... Karjatse minu lambaid“, on ülesanne, mis pannakse tagasi kätesse, mis olid selle maha lasknud. Peetrust ei heideta kõrvale tema läbikukkumise pärast, ta saadetakse tööle andestuse läbi. Issand ei muuda meid millekski vähemaks. Ta taastab meid millekski suuremaks. Kolm nädalat tagasi alustasime sõnadega „Alguses oli Sõna“. Täna ei lõpe me punktiga, vaid lahtiste uksega. Jeesus ütleb Peetrusele: „Järgne mulle!“ (Johannese 21:19), ja sama kutse kajab läbi iga lehekülje, mille oled lugenud, ja iga päeva, mille sa elad. Johannese evangeelium ei lõpe, see jätkub sinus. Küsimus ei ole selles, kas Jeesus on Issand. Küsimus on selles, kas sa armastad Teda nagu Peetrus piisavalt, et täna Tema lambaid karjatada.

    Vaata päevaHeli on saadaval