Kõik kavad

Alused

Seitse päeva esimesi samme uutele usklikele: arm, palve, Jumala Sõna ja elu Jumala rahva keskel.

  1. 1. päev

    Jumala armastatud

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    On üks salm, mis on nii tuttav, et seda on trükitud kleebistele ja hoitud üleval siltidel spordivõistlustel. Ent tuttavus kipub nüristama tera, mis oli alati mõeldud läbi lõikama kuni südameni. Ava oma Piibel Johannese 3:16 juures ja loe seda aeglaselt, justkui esimest korda, sest isegi kui oled seda tuhat korda kuulnud, väärib see, mida see sinust kuulutab, üle kuulamist. Sõna "nõnda" lauses "Sest nõnda on Jumal maailma armastanud" ei ole pelgalt rõhuasetus tähenduses "väga", kuigi see on kindlasti tõsi. Algkeeles kannab see tähendust "sel viisil": Jumal armastas just nii, kallilt ja ühemõtteliselt: ta andis. Jumala sõnavaras ei ole armastus kunagi mõiste. See on alati tegu. Ta ei saatnud sõnumit ega liikumist, ta saatis oma Poja. Ja järgmine salm, Johannese 3:17, on sama jahmatav: "Sest Jumal ei läkitanud Poega maailma, et ta maailma kohut mõistaks, vaid et maailm tema läbi päästetaks." Poeg tuli mitte kuulutama süüdimõistvat otsust, selle olime ise juba ära teeninud, vaid võtma selle enda peale. Roomlastele 5:8 viib seda veelgi sügavamale: "Aga Jumal tõendab oma armastust meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me alles olime patused." Sõna "tõendab" tähendab näitab, tõestab vaidlustamatult. Jumal ei oodanud, kuni me ennast korda teeme. Ta armastas meid kõige halvemas seisus, kõige murtumas, temast kõige kaugemal. See on armastus, mis sind leidis. Uuele usklikule: lase sel jõuda oma luudesse: sa ei teeninud endale teed Jumala südamesse ja sa ei saa sealt ka välja kukkuda. Tema armastus on stardijoon, mitte finišijoon. Neile, kes on Jumalaga käinud aastaid: püsi siin veidi kauem. Millal viimati lasid sel tõel olla tõeliselt uus? Jumal, kes paiskas galaktikad paika, vaatas sind sinu patus ja ütles: "Väärt seda." Olgu see tänaseks piisav.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  2. 2. päev

    Armust päästetud

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Enne kui Paulus ütleb efeslastele, millisteks nad on saanud, ütleb ta, mis nad olid. Ta ei pehmenda seda: „surnud üleastumistes ja pattudes“ (Efeslastele 2:1). Surnud ei ole haige, ei ole võitlev, ei vaja väikest abi. Surnud tähendab, et meis ei olnud midagi, mis oleks võimeline Jumala poole sirutuma. See ei ole pessimism, vaid aus diagnoos, mis teeb ravi nii hingematvaks. Seejärel tuleb üks kogu Pühakirja tähtsamaid pöördepunkte. Pärast seda, kui Paulus on salmides 1 kuni 3 kirjeldanud meie seisundit, kirjutab ta salmis 4: „Aga Jumal.“ Kaks sõna, mis muudavad kõik. „Aga Jumal, kes on rikas halastuses, on suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud, ka meid, kes me olime surnud üleastumistes, elustanud koos Kristusega.“ Sõna „elustanud“ tähendab elavaks tegemist. Jumal sirutus meie seisundi hauda ja puhus elu sellesse, mis oli eluta. Ta ei renoveerinud meid, vaid äratas meid üles. Seejärel jõuab Paulus kogu lõigu keskse salmini, mida kristlased on hoidnud kaks tuhat aastat: „Sest te olete armust päästetud usu läbi, ja seda mitte iseendist: see on Jumala and, mitte tegudest, et keegi ei saaks kiidelda“ (Efeslastele 2:8-9). Arm on Jumala teenimatu, ära teenimata soosing, Tema headus, mis voolab nende poole, kellel ei ole selle peale mingit õigust. Usk on lihtsalt avatud käsi, mis võtab vastu selle, mida arm ulatab. Seda and ei saa osta, selle eest ei saa kauplemisega midagi saada ega seda religioosse pingutusega ära teenida. Seda saab ainult vastu võtta. Siiski ei lõpe Paulus sellega. Salm 10 tuletab meelde, et kuigi me ei ole päästetud headest tegudest, oleme me kindlasti päästetud nende jaoks: „tema kätetöö me oleme, loodud Kristuses Jeesuses headeks tegudeks.“ Sõna „kätetöö“ on kreeka keeles poiēma, mille juurest tuleb meie sõna poeem. Sa oled Jumala poeem, Tema valmiv meistriteos. Päästmine ei ole loo lõpp, see on esimene lause sellest loost, mida Tema on kogu aeg kirjutanud.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  3. 3. päev

    Uus loodu

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Paulus kirjutab vangikongist, Rooma valve all, Korinto linna kogudusele. Ja sellest ootamatust paigast esitab ta ühe julgema kuulutuse kogu kristlikus Pühakirjas: „Nii et kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu: vana on möödunud, vaata, uus on tulnud!“ (2. Korintlastele 5:17). Sõna, mis on tõlgitud „loodu“, on sama sõna, mida Moosese esimese raamatu kreekakeelses tõlkes kasutatakse algse loomise kohta. Paulus ei räägi enesetäiendamisest. Ta räägib uuest algusest, uuest geneesist. Täiesti uue usklikuna on see ühtaegu põnev ja, ausalt öeldes, mõnikord segadusttekitav. Sa võid olla usaldanud oma elu Kristusele ja siiski tunda vanade harjumuste, vanade mustrite ja vanade mõtteviiside tõmmet. Kas see tähendab, et salm ei kehti sinu kohta? Üldse mitte. Kuulutus „vana on möödunud“ räägib sinu seisundist Jumala ees: sinu identiteet on põhjalikult ja jäädavalt muutunud. Protsessi, kus sinu igapäevaelu selle uue identiteedi järele jõuab, nimetavad teoloogid pühitsuseks ja see kestab terve elu. Istutatud seeme on tõeline ka enne, kui puu on täiesti välja kasvanud. Salm 21 on salmi 17 teoloogiline mootor: „Teda, kes patust ei teadnud, on Jumal teinud meie eest patuks, et me saaksime tema sees Jumala õiguseks.“ Seda nimetavad õpetlased suureks vahetuseks. Jeesust, kes polnud kunagi pattu teinud, koheldi nii, nagu oleks Ta sooritanud kõik patud, mis iganes on tehtud: sinu, minu ja kogu maailma patud. Ja meid, kes me polnud elanud ühtegi õiget päeva, koheldakse nii, nagu oleksime elanud Tema täiusliku elu. See ei ole teeseldud õigus, see on tõeline üleminek, õiguslik ja vaimulik tegelikkus, mida tunnustab taevas ise. Kogenud usklikule mõtlemiseks: uudsus, millest Paulus räägib, ei ole ühekordne sündmus, mis kaob tahavaatepeeglisse. Kreeka keele ajavormid viitavad kestvale, olevikulisele tegelikkusele. Sa oled Kristuses pidevalt uus. Iga hommik, kui ärkad, ärkad uue loodud olendina. Olgu see tõde esimene asi, mille päeva kaasa võtad.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  4. 4. päev

    Jumalaga rääkimine

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Kui jüngrid nägid Jeesust palvetamas, äratas miski selles, kui sügav ja lähedane see oli, neis igatsuse sama kogeda. Nad ei palunud Tal õpetada endale teoloogiat ega imetegusid. Nad palusid Tal õpetada endid palvetama. Palve, mille Ta neile andis ja mida leiame Matteuse 6:9-13, mida me kutsume Meie Isa palveks, ei olnud kunagi mõeldud pelgalt ettelugemiseks. See on hingemaastiku kaart Jumala ees, eeskuju, mis näitab, millise kuju võib võtta aus ja usaldav vestlus meie Isaga. Pane tähele, kuidas palve algab: mitte meie vajadustest, vaid Jumala nimest. „Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi!“ Enne kui toome oma palved ette, seadume õigesse suunda. Tuletame meelde, kellega räägime: mitte automaadiga, mitte kauge jõuga, vaid Isaga. Sõna, mida Jeesus Isa kohta kasutas, oli aramea „Abba“, õrnalt tuttav sõna, nagu laps ütleks „issi“. Sulle on antud erakordne au pöörduda selle sõnaga universumi Looja poole. Ära kiirusta sellest mööda. Filippi 4:6 viib selle veelgi edasi igapäevaelu kangasse: „Ärge muretsege mitte millegi pärast, vaid andke oma palvesoovid igas asjas palves ja anumises koos tänamisega Jumalale teada.“ Üleskutse „ärge muretsege mitte millegi pärast“ tähendab, et ära ole millegi pärast ärevil. Mitte sellepärast, et meie probleemid on väikesed, vaid sellepärast, et meie Isa on suur. Pauluse retsept ärevuse vastu ei ole positiivne mõtlemine, see on palve. Täpsemalt palve, mis on läbi imbunud tänulikkusest. See hoiab meid ankrus selle külge, mida Jumal on juba teinud, ka siis, kui toome Tema ette seda, mille lahendust me veel ei näe. Ja tõotus, mis salmis 7 järgneb, on üks kaunimaid Pühakirjas: „Jumala rahu, mis ületab kõik mõistuse, hoiab teie südameid ja meeli Kristuses Jeesuses.“ Sõna „hoiab“ on sõjaväeline termin. See tähendab valvet pidada, kaitsepostil seista. Jumala rahu ei ole pelgalt tunne, see on vahimees, kes on seatud sinu südame uksele. Sa ei pea seda ise looma. Sa võtad selle vastu: palve kaudu, tänamise kaudu, lihtsalt Isa juurde tulles ja Teda usaldades selles, mida sa üksi kanda ei jaksa.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  5. 5. päev

    Lamp mu jalgele

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Kujuta ette rändurit, kes teeb teekonda mööda pimedat teed: ei tänavavalgusteid, ei kuud, vaid kitsas valguslomp, mille tema käes olev tõrvik heidab mõne jala kaugusele ette. Just selle pildi võtab psalmist, kui kirjutab: „Sinu sõna on lamp mu jalgele ja valgus mu teerajale“ (Psalmid 119:105). Ta ei kirjelda prožektorit, mis valgustab korraga kogu silmapiiri. Ta kirjeldab täpselt nii palju valgust, kui on vaja järgmiseks sammuks. Just nii toimib Jumala Sõna inimese elus. Kui Paulus kirjutas oma noorele sõbrale Timoteusele, tuletas ta talle meelde, et Pühakiri, mida too oli lapsest peale tundnud, polnud pelgalt vana perekonnatraditsioon, vaid elav ja väeline. „Kogu Pühakiri on Jumalast sisse hingatud,“ kirjutas Paulus, see tähendab, et Jumal hingas selle välja, nõnda nagu inimene hingab sooja külmetavatele kätele. Igas sõnas on Tema hingus. Ja see hingus, ütleb Paulus, on kasulik, et õpetada meile tõde, noomida meid, kui eksime teelt, ja kasvatada meid elama õigesti. Piibel ei ole reeglite raamat, millega Jumala soosingut ära teenida, sest Tema soosing on sul armu läbi juba olemas. See on pigem kiri Isalt, kes sind armastab ja tahab, et sa tunneksid Teda, tunneksid iseennast ja leiaksid kindla maa jalge alla maailmas, mis võib olla väga pime. Usus uuele inimesele on see vabastav uudis. Sul ei ole vaja teoloogiadiplomit, et Pühakirjast kasu saada. Sul on vaja vaid see avada ja lugeda, usaldades, et sama Jumal, kes selle välja hingas, on sinuga, kui sa seda vastu võtad. Ja sellele, kes on neid sõnu lugenud sada korda, mõtlemiseks: psalmisti pildis hoitakse lampi jalgade lähedal, mitte kõrgele tõstetuna. See on alandlikkuse pilt, kellegi pilt, kes on õppinud, et ta ei näe kaugele ette, ja on sellega rahu teinud. Ta usaldab Seda, kes hoiab käes homset. See Sõna on sinu valgus täna, kus iganes sa sellel teel oled. Kõigile küsimustele ei vastata korraga. Aga järgmine samm saab valgustatud. See on piisav, et selle valgusel käia.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  6. 6. päev

    Pole mõeldud käima üksi

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Paljud inimesed kannavad esimest korda kirikusse astudes endaga vaikset valu: hirmu, et usk peab olema isiklik ja üksildane asi ning et teiste vajamine on mingil moel nõrkus. Piibel vastab sellele hirmule otse ja peaaegu igal leheküljel. Kristlikku elu ei ole kunagi mõeldud käia üksi. Heebrealaste kirja kirjutaja õhutab usklikke, kes hakkasid koosolemisest kõrvale triivima, et nad ei jätaks maha „oma koosolekuid“ (Heebrealastele 10:25). Sõna „koos käimise“ taga on pilt asjadest, mida kogutakse ühte paika, nii nagu hajali pillutatud tükid pannakse kokku üheks tervikuks. Kui usklikud kogunevad, sünnib midagi, mis üksinduses ei saa sündida. Me õhutame üksteist, ja siin tähendab sõna ärgitamist, süütamist, „armastusele ja headele tegudele“. Usklike osadus on mõeldud paigaks, kus tuld sinus toidab tuli teistes. Esimesed kristlased mõistsid seda sisimas. Apostlite tegude 2. peatükk näitab meile kogukonda, kelle ühtsus oli peaaegu üllatav. Nad pidasid kindlalt kinni apostlite õpetusest, osadusest, leivamurdmisest ja palvetest. Nad jagasid seda, mis neil oli. Nad sõid koos rõõmuga. Ja päev päeva järel lisas Issand nende hulka. Nende ühine elu oli ise omamoodi tunnistus: kõrvalseisjad vaatasid seda ja nägid midagi, mida nad ei osanud seletada ega suutnud vastu seista. Sellele, kes alles hakkab Jeesust järgima, ei ole usklike kogukonna leidmine valikuline lisa, vaid osa vundamendist. Sul on vaja inimesi, kes palvetavad koos sinuga, kui sa ei leia sõnu, kes tuletavad sulle meelde tõde, kui tunded sind petavad, ja kes istuvad sinu kõrval rasketel aegadel. Ja sa avastad, võib-olla üllatusega, et sinul on neile samuti midagi anda. Kogenud usklik, kes seda loeb, võiks ausalt küsida: kas ma olen oma kogukonnas tõeliselt kohal või lihtsalt käin seal? Vahe on olemas ja varane kogudus teadis seda hästi.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  7. 7. päev

    Käimine päev päevalt

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Oled jõudnud seitsme päeva lõppu ja siiski seisad sa kõige tõelisemas mõttes alguses. Kristlik elu ei ole sihtkoht, kuhu jõutakse, vaid käik, mida käiakse päev korraga, sammu pidades elava Jumalaga. Paulus ütleb seda kaunilt: "Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus!" (Galaatlastele 5:25). Sõna, mida ta siin käimise kohta kasutab, ei ole tavaline kreeka sõna kõndimiseks. See tähendab käia reas, pidada sammu, nagu sõdurid marsivad rivis. Pilt on inimesest, kes püsib meelega lähedal sellele, kes teda juhib. Vili, mida Paulus eelnevates salmides kirjeldab, on armastus, rõõm, rahu, pikameelsus, lahkus, headus, usk, tasadus ja enesevalitsemine. Neid ei looda sa tahtejõuga. Need kasvavad iseenesest, kui elu on juurdunud Jumala Vaimus. Uus usklik loeb mõnikord seda loetelu ja tunneb end lämmatatuna, justkui peaks kõike seda korraga saavutama. Aga vili ei ilmu üleöö. See kasvab omal ajal, vaikselt, kui juur läheb sügavamale. Sinu osa on püsida ühenduses viinapuuga. Vili on tema töö sinus. Ja siis kõneleb Jeesus. Mitte mälestusena, vaid üles tõusnud Issandana, kes seisab oma jüngrite ees kogu taevase ja maise väega, ning ta läkitab nad välja. Mitte siis, kui nad on täiesti koolitatud. Mitte siis, kui neil on kõik vastused. Ta läkitab nad sellistena, nagu nad on, maailma, kes vajab seda, mida ainult tema saab anda, ja ta kinnitab selle ülesande kogu Pühakirja kõige turvalisema tõotusega: "Ja vaata, mina olen teiega kõik päevad maailma otsani" (Matteuse 28:20). Alati. Mitte ainult siis, kui tunned end tugevana. Mitte ainult siis, kui sul on elu korras. Alati. Nõnda sa käidki päevast päeva: mitte nii, et kõik on selge, vaid usaldades, et see, kes sind kutsus, on sinuga igal sammul. Sel nädalal on pandud alused: armu, palve, Sõna ja Jumala rahva osadus. Nüüd käi neil. Käi aeglaselt, kui on vaja. Käi läbi pisarate, kui on vaja. Aga käi, ja tea, et sa ei käi kunagi üksi.

    Vaata päevaHeli on saadaval