Kõik kavad

Palvetama õppimine

Seitse päeva sellest, kuidas Jumalaga rääkida: ausalt, lihtsalt ja ilma kartuseta eksida.

  1. 1. päev

    Meie Isa

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Kujuta ette, et oled üks jüngritest ja näed, kuidas Jeesus rahvahulgast eemale hiilib, et palvetada. Tema viisis on midagi, rututa ja etenduseta, mis paneb sind soovima seda, mis on Temal. Nii küsidki Temalt: „Issand, õpeta meid palvetama.“ Matteuse 6. peatükis vastab Ta sellele küsimusele enne, kui see on üldse esitatud, ja see, mida Ta annab, ei ole päheõpitav valem, vaid uks, millest sisse astuda. Ta alustab hoiatusega: ära palveta selleks, et sind nähtaks. Tema aja usujuhid armastasid pikki ja valjuid palveid turuplatsil, palveid, mis olid suunatud inimeste kõrvadele, mitte Jumala südamele. Jeesus ütleb selgelt: „Nad on oma palga kätte saanud“ (Matteuse 6:5). Teisisõnu, aplaus on kõik, mida nad saavad. Aga sina, ütleb Ta, mine oma kambrisse, sulge uks ja räägi oma Isaga, kes näeb salajases. Palve kuulaja on üksainus. Seejärel annab Ta meile sõnad, mis on kajanud läbi kahekümne sajandi: „Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi!“ (Matteuse 6:9). Pane tähele, et esimene sõna ei ole „minu“, vaid „meie“. Palve ei ole kunagi puhtalt isiklik: isegi oma kambris üksi olles liitud sa perega. Ja pane tähele, et palve esimene liikumine ei ole millegi palumine. See on lihtsalt tunnistamine, kes on Jumal: Isa. Püha. Lähedane. Enne kui toome oma vajadused, rahustame oma südame tões selle kohta, kelle ligiolekusse me oleme astunud. Selle kohta, kes loeb esimest korda, kuula hästi: palvetamiseks ei ole vaja erilisi sõnu, kindlat kehahoiakut ega pikka ajalugu Jumalaga. Jeesus õpetab tavalisi inimesi, kalureid, tolliametnikke, murelikke emasid, kuidas rääkida oma Isaga. Kogenud usklikule aga mõtlemiseks: millal algas sinu palve viimati imestusega Jumala nime üle, enne kui liikusid vajaduste nimekirja juurde? Issanda palve ei ole palve lagi. See on kompass, mis juhatab meid lähedust otsima enne palumist ja otsima Jumala riiki enne oma mugavust. Iga kord, kui palvetad, õpid sama, mida jüngridki: et taeva Jumal nimetab end sinu Isaks ja Ta kuulab.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  2. 2. päev

    Paluge, otsige, koputage

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Nendes salmides on uks ja Jeesus ütleb sulle, et koputaksid sellele. Mitte arglikult. Mitte vaid korra. Ta kasutab kolme sõna: paluge, otsige, koputage. Algkeeles on need kõik kestvad tegevused: palu edasi, otsi edasi, koputa edasi. See ei ole müügiautomaadi teoloogia, kus vajutad nuppu ja ootad. See on kutse elavasse, püsivasse, ligi nõjatuvasse suhtesse Jumalaga, kes tahab, et Teda leitaks. „Paluge, siis antakse teile, otsige, siis te leiate, koputage, siis tehakse teile lahti" (Matteuse 7:7). Jeesus ei tee sellest tõotusest kõhklevat lubadust. Ta ei ütle: „Paluge, ja võib-olla." Ta ütleb: „Paluge, siis antakse." Esimest korda lugevale võib see kõlada peaaegu liiga hea olevat ning see peaks tekitama ausa küsimuse: miks mõned palved siis justkui vastuseta jäävad? Jeesus ei tõota, et Jumal annab meile kõik, mida tahame, meie ajakava järgi. Ta tõotab, et Jumal annab meile kõik, mida vajame, ja et ükski siiras Tema otsimine ei jää tühjaks. Seejärel esitab Ta väiksemalt suuremale suunatud arutluse, mis on oma lihtsuses peaaegu relvitustav. Kui sinu laps palub leiba, ei anna sa talle kivi. Kui ta palub kala, ei anna sa talle madu. Sa oled ebatäiuslik vanem ja isegi sina oskad anda häid and. „Kui palju enam", ütleb Jeesus, „annab teie Isa taevas head neile, kes teda paluvad!" (Matteuse 7:11). Luuka versioon lisab hämmastava üksikasja: Isa annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad. Suurim kingitus, mida Jumal anda saab, ei ole lahendatud olukord ega kõrvaldatud mure, see on Ta Ise. Usklikule, kes on kaua ja kõvasti palvetanud ning tundnud vaikust, jää siia hetkeks. Tõotus ei ole, et Jumal vastab meie ajakava järgi. Tõotus on, et Ta vastab Isana, mis tähendab, et vahel jah-ga, vahel „veel mitte" ja vahel millegagi, mis on parem sellest, mida me palusime. Uks, millele sa koputad, ei ole ladu. See on uks Isiku juurde. Koputa edasi. Ta on juba teisel pool.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  3. 3. päev

    Kõiges, tänuga

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Enamik meist asub palvetama alles siis, kui koorem muutub piisavalt raskeks. Kannatame, muretseme, püüame toime tulla, ja kui enam ei jaksa, siis palvetame. Paulus kirjeldab midagi hoopis muud. „Palvetage lakkamatult“, kirjutab ta 1. Tessalooniklastele 5:17. Need sõnad on kahe tuhande aasta jooksul uskkonda panud mõtlema ja nõudnud neilt palju. Kuidas saab inimene, kellel on töö, pere, hajuvad mõtted ja täis kalender, palvetada lakkamatult? Vastus ei ole see, et me peaksime olema päevad ja ööd põlvili. Palvest saab õhkkond, milles me elame, mitte ülesanne, mida täidame. Laps ei lakka suhtlemast oma armastava vanemaga vaid sellepärast, et ta mängib õues. Ta hõikab, vaatab tagasi, jookseb sisse uudistega. „Palvetage lakkamatult“ on kutse sellisele pidevale ja vabale vestlusele Jumalaga, kus piir palve ja ülejäänud elu vahel muutub kaunilt õhukeseks. Filipi kirjas 4:6 saab see konkreetseks: „Ärge muretsege mitte millegi pärast, vaid andke kõiges palves ja anumises tänuga oma soovid teada Jumalale.“ Siin tähendab muretsemine hoolest koormatud olekut, ärevust ja ülekoormust. Paulus ei tee sinu muresid väikeseks. Ta pakub sulle vahetust: anna need Jumalale ja võta vastu see, mis „ületab kõik mõistmise“ (Filiplastele 4:7). Selline rahu ei tähenda raskete olude puudumist. See on valve, kreeka sõna tähendab sõjaväelist vahtkonda, mis on seatud sinu südame ja meelte ümber Kristuses Jeesuses. Pane tähele sõna „tänu“ just selle õpetuse keskel. Me peame oma soovid tooma tänuga, mitte pärast vastuse saamist, vaid enne seda. See hoiak muudab palve meeleheitlikust tehingust usaldavaks vestluseks. Uuele usklikule tähendab see, et sa ei pea oma ärevust enne palvet korda tegema. Tood selle sellisena nagu see on ja tood kaasa ka tänu. Küpsemal usklikul tasub küsida: kas on muresid, mida sa ikka veel kannad, aga pole tegelikult kunagi Jumalale andnud? Täna on päev, mil see vahetus teha.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  4. 4. päev

    Vaikne paik

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Markus kirjutab kiireloomuliselt: tema evangeeliumis kordub sõna „kohe“. Seetõttu on märkimisväärne, et keset kogu seda hoogu peatub ta, et näidata meile Jeesust tegemas midagi aeglast ja teadlikku. „Varahommikul, kui alles oli pime, tõusis Jeesus üles, läks välja üksildasele paigale ja palvetas seal“ (Markuse 1:35). Eelmine õhtu oli olnud erakordne: tervendamisi, vabastamisi ja terve linn ukse taga. Ja Jeesus ei maga välja, vaid tõuseb enne päikest ning leiab vaikse koha, kus olla üksi oma Isaga. See ei ole juhuslik detail. Markus näitab meile teenistuse all peituvat mootorit. Imed ei sünnitanud palveelu, vaid palveelu sünnitas imed. Jeesus ei palvetanud sellepärast, et tal oli vaba aega. Ta tegi aja, sest teadis, et kõik muu sõltub sellest. Kui jüngrid Ta lõpuks leiavad ja ütlevad sisuliselt: „Kõik otsivad sind, lähme!“, ei ole Ta hädine. Ta on rahulik. Ta teab, kuhu Ta järgmiseks läheb, sest Ta on juba olnud koos Isaga. Laulukirjutaja mõistis seda rütmi juba ammu enne. „Issand, hommikul sa kuuled mu häält, hommikul seadsin ma end sinu ette ja ootan“ (Laul 5:4). See „ootan“ kannab pilti valvurist, kes uurib silmapiiri: ta palvetab ja siis ootab ootusärevalt, et Jumal tegutseks. Palve ei ole ainult rääkimine. See on ka Jumala poole pöördunud hinge hoiak, kes vaatab Tema vastust. Sellele, kes alles hakkab palvetama, annab see lõik õrna loa: sul ei ole vaja katedraali ega täiuslikku tundi. Jeesus leidis üksildase paiga, tõenäoliselt külma ja pimeda mäenõlva. Tähtis on see, et sa llähed. Usklikule, kes on Jumalaga käinud aastaid, aga küsimus ausalt endalt: kas sinu palveelu juhib sinu päeva või lonkab selle taga? Vaikne paik ei ole luksus neile, kelle elu on lihtne. See on just selle kindluse allikas, mis teeb keerulise elu võimalikuks. Leia täna oma üksildane paik, kasvõi viis minutit ja parkinud auto.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  5. 5. päev

    Ausad palved

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    On üks psalm, mis algab süüdistusega, mis on suunatud otse taevasse. Taavet ei alusta kiitusega ega soojenda end viisakustega. Ta alustab sõnadega: „Kui kaua, Issand, sa unustad mind lõplikult?“ (Psalm 13:2). Kui see sind võpatama paneb, on hea. See tähendab, et loed seda ausalt. Taavet oli mees Jumala südame järgi ja ometi raputab ta siin rusikat taeva poole. Ta tundis end unustatuna. Ta tundis, et Jumal on end tema eest peitnud. Talle tundus, et kurbus on tema rinda püsivalt elama asunud, samal ajal kui vaenlased võidavad. Esimest korda lugejal on abiks teada, et psalmid olid Iisraeli palveraamat: templis lauldud laulud, kõrbes tõstetud hädakarjed, sõnad, mille tuhanded meeleheitel suud on enne sind siledaks kulutanud. Neid ei mõeldud kunagi lihvitud esinemisteks. Need pidid olema tõesed. Ja tõde, mida Taavet siin räägib, on see, mida paljud meist teavad, kuid vähesed söandavad valjusti öelda: vahel tundub Jumal olevat kaugel ja see teeb haiget. Kuid see, mille juures kogenud usklik võib uuesti peatuda, on järgmine: Taavet ei jää kaebuse juurde. Ta ei lahku vestlusest. Ta pöördub, mitte sellepärast, et olud oleksid muutunud, vaid sellepärast, et ta valib meenutada, kes Jumal on, isegi kui ta seda ei tunne: „Aga mina loodan sinu heldusele, mu süda hõiskab sinu pääste üle“ (Psalm 13:6). See väike sõna „aga“ teeb erakordset tööd. See on ausa palve hing. Kaebelaul ja usaldus ei ole vastandid, need on üks ja sama palve, mida räägib üks suu ühele Jumalale. Jumal ei ole habras. Ta suudab kanda sinu viha, sinu segadust, sinu „kui kaua“. Aus palve ei ole austuse puudumine, see on lähedus. See, kes teeskleb Jumala ees, et kõik on hästi, hoiab distantsi. See, kes hüüab sügavusest, tuleb lähemale. Too Talle täna see, mis su südames tegelikult on. Ta juba teab seda. Ta lihtsalt ootab, et sa seda ütleksid.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  6. 6. päev

    Tänuga sisenemine

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Enne kui sa täna Jumalale ühegi sõna ütled, tahab sada psalm, et sa teeksid midagi: hõiska rõõmuga. Mitte vaikselt ja kõheldes koputa uksele, mille avatuses sa pole kindel, vaid tee rõõmus hääl, nagu seda teeb see, kes teab, et on oodatud. „Minge sisse tema väravaisse tänuga, tema õuedesse kiitusega“ (Psalm 100:4). Pilt on templist, kuid kutse kehtib su elu igale tavalisele hommikule. Esimest korda lugejal tasub peatuda selle juures, mida tänu palves tegelikult teeb. See ei ole rituaalne soojendus, nagu venitus enne jooksu. See on hinge ümberpööramine õiges suunas. Kui alustame tänulikkusest, tunnistame midagi tõest tegelikkuse kohta: et me ei loonud ennast ise, et me ei ole üksi, et Jumal, kelle poole läheneme, on hea. Psalm 100 rajab selle kõige põhilisemale tõele: „Tunnistage, et Issand on Jumal! Tema on meid teinud, ja tema omad me oleme“ (Psalm 100:3). Tänu algab meeldetuletusest, kes on Jumal ja kes ei ole. Apostel Paulus, kes kirjutas vanglakongist Kolossa koguduse poole, kordab seda tabava lühidusega: „Püsige palves, valvake selles tänuga“ (Kolossa 4:2). See sõna „valvake“ tähendab olla erk, olla palves ärkvel, mitte uimane ega hajevil. Ja uimase palve vastumürk on Pauluse sõnul tänu. Tänulikkus hoiab silmad lahti. See tuletab meelde, et palve ei ole monoloog lakke, vaid vestlus elava Jumalaga, kes on juba teinud mõõtmatult palju. Usklikule, kes on aastaid palvetanud, on siin õrn väljakutse: kas su palved on muutunud raskeks palvete ja õhukeseks kiituse poolest? Pole midagi halba selles, et toome oma hädasid Jumala ette, sellest räägime homme, kuid ainult palumisele rajatud palveelu võib märkamatult libiseda Jumalat kohtlema kui automaati, mitte kui Isa. Proovi täna siseneda avatud kätega, mitte vastu võtma, vaid tänu andma. Vaata, mida see teeb kõigega, mis järgneb.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  7. 7. päev

    Kui sõnu ei ole

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Lõpetame selle nädala teekonna kõige ausamas paigas, kuhu palve meid viia võib: hetkes, kui sõnad otsa saavad. Sa oled istunud palvetama ja leidnud vaid tühja valu, mida ei oska nimetada. Sa oled tahtnud Jumalani jõuda ja tundnud, nagu sirutaksid käe udusse. Kui oled seal olnud, on Roomlastele 8. peatükil sulle midagi erakordset öelda: see ei ole palve puudumine. See võib olla hoopis kõige sügavam palve. „Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõrkusele, sest me ei tea, mida palvetada, nagu tarvis, kuid Vaim ise astub meie eest välja sõnatute ohetega" (Roomlastele 8:26). Loe seda aeglaselt. Jumala Vaim, seesama Vaim, kes loomise ajal hõljus vete kohal, asub elama usklikusse ja palvetab tema kaudu, kui ta ise ei suuda palvetada. Ohe, mida sa sõnadesse panna ei oska, ei ole tühine. Seda tõlgib Keegi, kes tunneb täiuslikult nii sinu südant kui ka Isa tahet. Uuele usklikule on see sügavalt vabastav: sa ei saa valesti palvetada, kui sa tõeliselt Jumala poole pöördud. Sul ei ole vaja õiget sõnavara. Sul ei ole vaja tunda end kõnekana ega isegi arusaadavana. Juuda kiri tuletab meile meelde, et peame „palvetama Pühas Vaimus" (Juuda 1:20), see tähendab andma järele Vaimu liikumisele meis, selle asemel et pingutada täiesti omal jõul. Palve ei ole etteaste, mida esitad, vaid vestlus, mille Vaim võimalikuks teeb. Neilegi, kes on Jumalaga ammu koos käinud, ehk just neile, on siin armu. Vaimulik kurnatus on päris. Leina, segaduse ja kuivuse aegu tuleb ka kõige ustavamate ellu. Roomlastele 8:26 tõotus ei aegu küpsusega. Vaim palvetab kogenud pühaku eest sama õrnalt kui kõige uuema pöördunu eest. Päevil, mil su palved tunduvad vaid ohkena, olgu see ohe sinu palve. Jumal kuuleb seda, mida sõnad kanda ei suuda. Sa ei ole sel nädalal palve lõppu jõudnud, sa oled alles alustanud.

    Vaata päevaHeli on saadaval