Kõik kavad

Andestus

Seitse päeva Jumala andestuse vastuvõtmisest ja sellest, kuidas Tema abiga õppida seda ka teistele andma.

  1. 1. päev

    Nii kaugel kui hommik on õhtust

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Kujuta ette selge õhtu öötaevast: ida jääb sinu selja taha, lääs ulatub sinu ees, ja nende vahel on vahemaa, mida ükski inimjalg ei suudaks kunagi läbida. Selle pildi poole sirutub psalmist, kui püüab kirjeldada, mida Jumal teeb meie patuga. Ta ei pane seda lihtsalt kõrvale ega kanna kuhugi arhiivi. Ta eemaldab selle. Täielikult. Jäädavalt. „Nii kaugel kui hommik on õhtust, nii kaugele on Ta meist eemaldanud meie üleastumised“ (Psalm 103:12). Psalm algab sellega, et tuletab meelde, kes see Jumal on: mitte kauge kohtunik, kes loeb kokku meie vead, vaid Isa, kes on „halastaja ja armuline, pikameelne ja rikas helduses“ (Psalm 103:8). Esimest korda Piiblit lugeval inimesel tasub siin peatuda: Piibli Jumal ei oota, et sind kurja pealt tabada. Ta teab juba iga viga, mille oled teinud, ja Tema esimene liigutus sinu poole on halastus, mitte hukkamõist. Neile, kes on Issandaga käinud aastaid, on siin midagi, mida nad ehk pole märganud. Psalmist ütleb, et Jumal „teab, mida me oleme tehtud, Ta mäletab, et me oleme põrm“ (Psalm 103:14). Sõna „mäletab“ kannab siin õrnust, mitte põlgust. Jumal ei unusta meie nõrkust, et siis kärsituks muutuda, kui komistame. Ta hoiab meie habrast olemust oma meeles samasuguse hoolega, nagu isa hoiab väikest last: teades, mida laps veel kanda ei jaksa, ja olles selle pärast leebe. See muudab seda, kuidas me andestust vastu võtame. Nii paljud meist võtavad Jumala armuandmise peaga omaks, kuid kannavad häbi raskust rinnus veel aastaid. Psalm ei luba seda. Kui Ta on sinu patu eemaldanud nii kaugele kui ida läänest, ei saa sa minna seda tagasi tooma. See on kadunud. Alles on sina: tuntud, hoitud ja armastatud Isa poolt, kelle halastus on kõrgem kui taevad. Lase sel tõel täna maanduda kuskil konkreetses kohas. Mõtle ühele ebaõnnestumisele, mida oled enda järel lohistanud. Jumal on selle juba eemaldanud. Sa ei pea kandma seda, mille Ta on juba matnud.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  2. 2. päev

    Seitsekümmend korda seitse

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Peetrus arvas, et on helde. Tema aja kultuuris õpetasid rabid tavaliselt, et kolm korda andeks anda on enam kui küllalt. Nii et kui Peetrus astus ette ja pakkus seitset, mis on oodatust enam kui kaks korda rohkem ja veel üks peale, ootas ta ilmselt heakskiitvat noogutust. Jeesus aga vastas talle arvuga, mis peatas igasuguse arvutamise: "Ma ei ütle sulle mitte seitse korda, vaid seitsekümmend korda seitse korda" (Matteuse 18:22). Jeesus ei seadnud uut lage nelisada üheksakümmend. Ta lammutas lae sootuks. Niipea kui hakkad lugema, mitu korda oled kellelegi andeks andnud, oled juba valesti mõistnud, mis andestus on. Andestus, nagu Jeesus seda õpetab, ei ole piiratud tehing. See on südame hoiak, mis voolab sellest, et oleme saanud nii tohutu kingi, et ükski võlg, mis keegi teine meile võlgneb, ei saa sellega kunagi võrrelda. Sellele järgnev tähendamissõna teeb selle elavaks. Sulane võlgneb kuningale kümme tuhat talenti, nii absurdne summa, et rahvas oleks selle peale naernud. Üks talent oli umbes kahekümne aasta palk. Kümme tuhat talenti oli võimatu, tasumatu võlamägi. Kuningas annab selle kõik andeks, vabalt ja täielikult. Siis leiab see sama sulane kaassulase, kes võlgneb talle sada denaari, umbes kolme kuu palga, ja laseb ta vangi heita. Vastandus ei ole peen. See on mõeldud meid enesepeegelduseks šokeerima. Siin on küsimus, mille tähendamissõna vaikselt esitab igale uskujale: kas sa tead, tõeliselt tead, kui palju sulle on andeks antud? Mitte teoloogilise faktina, vaid millegi sellisena, mida tunned luudes? Sest kui see võlg muutub meile tõeliseks, kui mõistame kümne tuhande talendi mäge, mille Jumal meie eest ära liigutas, hakkavad sajadenaarised etteheited, mida teiste vastu hoiame, välja nägema hoopis teisiti. Teistele andestamine on raske. Keegi ei tohiks teeselda teisiti. Aga tee sellesse algab alati ühtmoodi: tagasi ristile minnes ja meenutades, mis seal sinu eest tühistati.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  3. 3. päev

    Andesta, nagu sulle on andestatud

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Paulus ei lähe sellele teemale ümber nurga. Ta alustab loeteluga: kibedus, raev, viha, kisa, sõim ja kurjus. Ta ütleb efeslastele, et see kõik tuleb endast kaugele heita (Efeslastele 4:31). Esmakordsele lugejale on see tugev väljend. See tähendab midagi seljast võtmist, nagu tõmbaksid kuue seljast. Need asjad ei ole lihtsalt halvad harjumused, mida tuleb taltsutada. Need on riided, mis ei sobi kellelegi, kes on riietatud Kristusesse. Siis tuleb alternatiiv, ja see ei ole lihtsalt „püüa rohkem olla kena“. Paulus kirjutab: „Olge üksteise vastu lahked ja halastavad, andestage üksteisele, nõnda nagu ka Jumal on Kristuses teile andestanud“ (Efeslastele 4:32). Mõõdupuu on hingemattev. Mitte „andesta nii, nagu sooviksid, et sulle andestataks“. Mitte „andesta siis, kui nad on seda ära teeninud“. Andesta nõnda, nagu Jumal on Kristuses sulle andestanud. Meie andestamise mõõt peab olema Tema andestamise mõõt. Kolossalastele kirjas on sõna, mille kogenud lugejad vahel liiga kiiresti mööda libistavad: „Talute üksteist“ (Kolossalastele 3:13). Talumine on andestamise vaikne õde. Andestamine tegeleb tehtud veaga. Talumine on igapäevane kannatlikkus, mis võtab vastu hõõrumise koos elamisel ebatäiuslike inimestega: väikesed ärritused, korduvad nõrkused, see, kuidas inimesed lihtsalt on. Mõlemat on vaja. Mõlemad on võimalikud ainult seetõttu, et me oleme „Jumala valitud, pühad ja armastatud“ (Kolossalastele 3:12), inimesed, kes on saanud identiteedi enne, kui neilt on nõutud kohustuse täitmist. Pane tähele järjekorda mõlemas lõigus: see, kes sa oled, tuleb enne seda, mida sa teed. Sa oled valitud, püha, armastatud, seepärast pane selga südamlik halastus, lahkus, alandlikkus, tasadus ja pikameelsus. Jumal ei palu meil andestust tühjast kokku miksida. Ta palub meil ammutada sellest, mis meile on juba antud. Kui sul on täna raske kellelegi andestada, ei ole kutse koguda juurde tahtejõudu. See on kutse minna sügavamale oma armastatusesse, istuda selle tõe juures, et Jumal on Kristuses sulle andestanud, ja lasta sellel üle ääre voolata.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  4. 4. päev

    Isa, kes jookseb

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Jeesus rääkis selle loo inimestele, kes nurisesid, et Ta võtab patuseid vastu ja sööb nendega. Enne tähendamissõna juurde asumist peaksime seetõttu tunnetama kuulajaskonna raskust. Variserid ja kirjatundjad ei olnud külmad ega ükskõiksed mehed, vaid sügavalt religioossed inimesed, kes uskusid, et pühadus nõuab puhastest eemale hoidmist. Ja Jeesus vastas nende nurinale mitte vaidlusega, vaid looga isast. Nooremaa poja palve: „Isa, anna mulle see osa varandusest, mis mulle kuulub“ (Luuka 15:12), tähendas selles kultuuris umbes sama, mis soovida isa surma. Ta tahtis pärandit ilma suhteta. Ta tahtis seda, mis isal oli, mitte isa ennast. Ja isa andis selle talle. Juba see üksi on armu portree: vabadus, mille Jumal annab meile isegi selleks, et Temast ära minna. Poeg jõuab kaugele maale sigu karjatama, mis juudi kuulajale oli kõige madalam võimalik alandus. Ja siis, ütleb tekst, „ta tuli iseenese juurde“ (Luuka 15:17). Selle väljendi juures tasub peatuda. Iseenese juurde tulemine ei ole sama mis väärilisemaks saamine. Poja plaan tõusmisel on endiselt tehinguline: ta pakub end palgalisena, et oma leiba teenida. Ta ei looda veel taastamist. Ta harjutab kõnet. Kuid isa vaatab. „Kui ta alles kaugel oli, nägi tema isa teda“ (Luuka 15:20). Isa oli teda oodanud. Ja kui ta poissi nägi, ei oodanud ta kõnet ära. Ta jooksis. Vana Lähis-Ida väärikas mees ei jooksnud, seda peeti sündsusetuks. Isa jooksis ikkagi, langes oma poja kaela ja suudles teda. Poeg alustab oma ettevalmistatud kõnet ja isa katkestab selle pidustusega. See on Jumal, keda Jeesus ilmutab nurisevatele religioossetele inimestele, ja ka meile. Ta ei seisa ukse juures käed rinnal, oodates, kas sinu vabandus on piisav. Ta jookseb. Ta on sind oodanud. Ja enne kui sinu sõnad on lõppenud, kutsub Ta juba kaasa kleiti, sõrmust ja pidusööki.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  5. 5. päev

    Isa, andesta neile

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Kujutle seda stseeni: küngas väljaspool Jeruusalemma müüre, kolm risti taeva vastu ja rahvahulk, kes on terve hommiku keskmist meest pilganud. Sõdurid on just löönud naelad Tema kätesse ja jalgadesse. Usujuhid irvitavad. Rahvas pilkab. Ja just sel hetkel, mitte siis, kui valu oli vaibunud, ega siis, kui rahvas vakka jäi, avab Jeesus suu ja ütleb: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ (Luuka 23:34). Kui sa pole neid sõnu varem lugenud, lase neil vaikselt sisse jõuda. Kui oled neid lugenud sada korda, püüa neid kuulda nagu esimest korda. See, mis selle nii jahmatavaks teeb, on ajastus. Ta ei oota, kuni Tal on mugav. Ta ei oota, kuni inimesed kahetsevad ja paluvad. Ta palub neile andeks, kui naelad on veel värsked ja solvangud veel lendavad. See ei ole andestus kui tunne, vaid andestus kui valik, armastusele toetuv tahtetegu. Jeesus mõistis midagi, mida meie sageli ei märka: Teda haavavad inimesed tegutsesid vaimulikus pimeduses. „Nad ei tea, mida nad teevad.“ See lause ei õigusta pattu, vaid avab akna Jumala halastusele, kes kohtub inimesega seal, kus tema mõistmine lõpeb. Siis pöördume Apostlite tegude 7. peatüki poole ja leiame Stephanose, esimese kristlasest märtri, keda vihane rahvahulk surnuks kividega loobib. Kui kivid langevad, kirjutab Luukas, et ta „hüüdis suure häälega: Issand, ära pane neile seda pattu süüks!“ (Apostlite teod 7:60). Kristuse Vaim oli Stephanost nii sügavalt muutnud, et risti palvest sai tema enda viimase hingetõmbe palve. See muster polnud juhuslik. Stephanos oli näinud, mida Jeesus tegi, ja see oli temas nii sügavalt juurdunud, et kandis vilja tema kõige raskemal tunnil. Siin on tänane vaikne, uuriv küsimus: milline nimi on sinu nimekirjas kõige raskem? Kelle üleastumine pigistab sinu rinnus ikka veel midagi kokku? Jeesus ei palvetanud seda palvet kerge kaugusest. Ta palvetas selle ristilt. See tähendab, et andestus, tõeline, kallis ja Vaimu väega antud andestus, on võimalik keset haava, mitte alles pärast selle paranemist. Sa ei pea seda kõigepealt tundma. Sa võid selle kõigepealt valida ja paluda Jumalal tunne järele tuua.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  6. 6. päev

    Pihtimine ja puhastus

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    On raskus, mis settib luudesse, kui midagi pihtimata jääb hinges liiga kauaks seisma. Psalmist teadis seda hästi. Psalmis 32 kirjutab ta ajast enne pihtimist, kui ta oma patust vaikis: „kuivasid mu luud kogu päevases oigamises“ (Psalm 32:3). See on elav, kehaline kirjeldus sellest, mida süü teeb inimesega seestpoolt. Ta ei räägi süüst kui õiguslikust mõistest, vaid kui kogemusest, mis tühjendas teda nii, nagu põud tühjendab maad. Ja siis ta tunnistas. Ja kõik muutus. Apostel Johannes, kes kirjutas sajandeid hiljem, esitab sama tõe kõige selgemas valguses: „Kui me oma patud üles tunnistame, on tema ustav ja õige, nii et ta annab meile andeks patud ja puhastab meid kõigest ülekohtust“ (1. Johannese 1:9). Pane tähele kahte sõna, mille Johannes kõrvuti seab: ustav ja õige. Jumal ei anna meile andeks sellepärast, et on leebe või vaatab mööda. Ta annab andeks, sest on ustav oma lepingutõotustele ja sest õiglus on risti juures juba täidetud. Andestus ei ole see, et Jumal rikub reegleid, vaid see, et Ta austab neid Kristuse läbi. Esmakordsele lugejale on see lihtsalt nii: pihtimine ei ole rituaali sooritamine, et teenida Jumala soosingut. See on lihtsalt Jumalaga nõustumine selles, mis on tõsi: et me oleme pattu teinud, et see loeb ja et me vajame Tema halastust. Algkeelne kreeka sõna kannab mõtet öelda sedasama, mida Jumal ütleb. Kui me tunnistame, lõpetame Jumalaga vaidlemise oma seisundi üle ja asume selles samale poolele kui Tema. See on alandlikkuse hoiak ja see avab ukse. Kogenud uskliku jaoks mõtle sellele: Taavet ütleb Psalmis 32, et kui ta oma patu tunnistas, andis Jumal andeks „mu patu süü“ (Psalm 32:5). See väljend rõhutab kahekordselt, nagu Jumal oleks andestanud mitte ainult teo, vaid ka selle moondunud juure. Selles ongi puhastuse sügavus. Sind ei ole lihtsalt paberil armu antud, sind on pestud. Mida iganes sa oled vaikselt kandnud, mida iganes sa oled lootnud, et keegi, kaasa arvatud Jumal, ei märka, täna on hea päev tuua see valgusse. Tema on ustav. Tema on õige. Ja Tema puhastab.

    Vaata päevaHeli on saadaval
  7. 7. päev

    Vabana elamine

    Tänane lugemine

    Järelemõtlemine

    Me oleme sel nädalal läbinud pika tee: Jumala andeksandmise hingemattev laius on viinud meid kuni kuluka, Vaimu väel tehtava tööni, mille käigus anname andeks teistele. Täna jõuame küsimuseni, mille poole kogu see rännak on püüelnud: milline näeb välja tõeliselt vabana elamine? Mitte ainult andeksandmise õpetuse tundmine, mitte ainult liigutav vabanemise hetk, vaid argipäevade läbimine inimesena, keda vanad haavad ja vanad ülekohtud enam pantvangis ei hoia. Profeet Miika annab meile ühe kauneima pildi Jumala andestusest kogu Pühakirjas. Ta kirjutab Jumalast, kes "tunneb heameelt helduse üle" ja kes "heidab kõik nende patud mere sügavustesse" (Miika 7:18-19). See sügava mere kujund on tahtlik. Muistses maailmas oli mere sügavik kõige kättesaamatum ja tundmatum paik, mida inimene võis ette kujutada. Jumal ei pane su patte kuhugi kappi hoiule. Ta ei hoia neid varuks. Ta heidab need paika, kust nad tagasi ei tule. Mitte põhjuseta ei öelnud vanad jutlustajad: Ta heidab need merre ja paneb kõrvale sildi: "Kalastamine keelatud." Paulus toob roomlastele kirjutades selle vabaduse igapäevaste suhete kangasse. "Ära lase kurjal end võita, vaid võida kurja heaga!" (Roomlastele 12:21). See on vabana elamise praktiline kuju. See ei tähenda, et teeksime näo, nagu oleks vale õige või nagu poleks valu olnud. See tähendab keeldumist lasta kurjal oma loos viimast sõna öelda. Iga tõeline hea tegu inimese vastu, kes on sulle liiga teinud, on kuulutus, et sa ei ole tema vang. Sa oled vaba, ja sa valid elada vabana. Kui see nädal lõpeb, mõtle, mida vabadus tegelikult tähendab sinu kehas, sinu päevakavas, sinu suhetes. Jumalalt saadud andestus ei ole tehing, mille tegid esimesel päeval ja millest siis edasi liikusid. See on õhk, mida hingad igal hommikul. Ja teistele antud andestus ei ole üksainus dramaatiline hetk, vaid igapäevane harjutus, mõnikord igapäevane valik, keelduda laskmast minevikul olevikku valitseda. Sind on loodud elama vabana. Tema armust sa saad seda.

    Vaata päevaHeli on saadaval