Seitse päeva õrnu Pühakirja sõnu kaotusaegadeks: kõnnime koos Jumalaga, kes on lähedal neile, kelle süda on murtud.
1. päev
Tänane lugemine
Järelemõtlemine
On olemas Jumala nimi, mille poole enamik meist ei mõtle sirutuda enne, kui põhi kaob jalge alt. Paulus, kes kirjutab oma laevahukkude, peksmiste ja unetute ööde pagasiga, alustab oma kirja korintlastele mitte strateegia ega seletusega, vaid nimega: "halastuse Isa ja kõige trööstimise Jumal" (2 Korintlastele 1:3). Pane tähele sõna kõige. Mitte mõningane trööst, mitte aeg-ajalt tulev trööst, mitte trööst leinale, mida Ta peab vääriliseks. Kõige trööstimise Jumal. Ta ei hinda meie kaotusi enne, kui otsustab, kas tulla või mitte. Psalmist läheb veel lähemale Psalmis 34:19: "Issand on lähedal purustatud südamega inimestele ja aitab neid, kelle vaim on rusutud." Sõna lähedal tähendab just siin, mitte kaugel, ohutust kaugusest pealt vaatamas. Muistses maailmas ei olnud murtud süda pelgalt tunne, see oli täieliku varisemise seisund, selline lein, mis murrab inimese kaheks. Ja just seal, kokkumurtud paigas, ütleb Pühakiri Jumala lähenevat kõige enam. Teda ei tõrju sinu lagunemine. Ta liigub selle poole. Paulus lisab midagi, mis võib esmakordsele lugejale tunduda üllatav ja kauaaegsele usklikule ehk ununenud: Jumal trööstib meid, "et meie võiksime trööstida neid, kes on mis tahes viletsuses, selle trööstiga, millega Jumal meid ise trööstib" (2 Korintlastele 1:4). Sinu lein ei ole ummiktee. See kootakse, juba praegu, millekski, mis kord jõuab teise inimeseni tema enda pimedal tunnil. Sa ei pea seda veel nägema. Sa pead vaid vastu võtma selle, mida Ta täna pakub. Kui oled kaotuse varastes, toorestes tundides, ei pea sa etendama tugevust ega taotlema rahu. Sind kutsutakse lihtsalt olema lähedal Temale, kes on juba sinu lähedal. Too oma purunenud killud. Tema on kõige trööstimise Jumal, ja kõige tähendab ka sind.
2. päev
Tänane lugemine
Järelemõtlemine
Kaks kõige vaiksemalt laastavamat sõna kogu Pühakirjas leiduvad Johannese 11:35: „Jeesus nuttis.“ See on Piibli lühim salm ja võib-olla kõige tähtsam kõigile, kes praegu leinas viibivad. Las see sõnum jõuab kohale, enne kui edasi liigume. Jeesus nuttis. Ta oli just jõudnud oma sõbra Laatsaruse haua juurde. Maria oli langenud Tema jalge ette ja tema sõnades oli sellist leina, mis ei hooli viisakusest: „Issand, kui sa oleksid siin olnud, siis ei oleks mu vend surnud“ (Johannese 11:32). Ta ei süüdista Teda. Ta ütleb lihtsalt välja oma valu tõe ja ütleb selle õigele Isikule. Jeesus ei paranda tema teoloogiat. Ta ei hakka kohe jutlustama ülestõusmisest. Pühakiri ütleb, et Ta „ägas vaimus ja oli erutatud“ (salm 33), ja siis Ta nuttis. Siin on see, mis teeb selle nii tähelepanuväärseks: Jeesus teadis juba, mida Ta kavatseb teha. Mõne minuti pärast astus Laatsarus elusana sellest hauast välja. Ime oli kogu aeg Tema käes. Ja ometi Ta nuttis. See tähendab, et Tema pisarad ei olnud meeleheite ega abitu pisarad, need olid armastuse pisarad. Ta ei nutnud sellepärast, et Tal poleks vastust, vaid sellepärast, et Tema armastatud inimestel oli valu. Nende lein, keda Ta armastas, liigutas Teda pisarateni isegi siis, kui Ta teadis lõppu. Kogenud lugejale: püsi hetkeks selle juures, et Jumala igavene Poeg, kelle läbi on kõik loodud, seisis haua ääres ja nuttis. Lein ei ole usu läbikukkumine. See ei ole märk sellest, et sa ei usu ülestõusmisse. Jeesus uskus ülestõusmisse enam kui keegi teine, kes on kunagi elanud, ja ometi Ta nuttis. Sinu pisarad ei ole vastuolus sinu usaldusega Jumala vastu. Tegelikult võivad need olla üks kõige ausamaid palveid, mida sa iganes palud. Ta näeb sind täna sinu leinas. Ja see ei jäta Teda puudutamata.
3. päev
Tänane lugemine
Järelemõtlemine
Psalm 23 on nii tuttav, et me riskime lugeda seda nagu tänavasilti: silmad libisevad üle, ilma et päriselt peatuksime. Seepärast aeglustame täna täielikult ja märkame, kuhu see armastatud psalm meid tegelikult viib. Taavet ei luba elu ilma orgudeta. Ta viib meid otse ühte sisse. „Ka kui ma kõnnin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; sinu karjasekepp ja sinu sau, need trööstivad mind“ (Psalmid 23:4). Org on tõeline. Vari on tõeline. Taavet ei teeskle teisiti ja ei peaks ka meie. Kõik muutub eessõnaga: läbi. Mitte orgu jäämiseks, vaid sealt läbi minekuks: seal on liikumine, suund ja teine pool. Ja seal on Kaaslane. Karjase sau oli kiskjate tõrjumiseks, karjasekepp lammaste juhtimiseks ja toetamiseks kitsastel radadel. Mõlemad on orus kohal. Kaitse ja juhatus, just seda, mida vajame, kui me ei näe selgelt. Esmakordsele lugejale on abiks teada, et Taavet kirjutas kogemusest. Ta oli olnud karjane enne kuningaks saamist ja teadis, mida tähendab hirmunud loomi ohtlikul maastikul juhtida. Ta ei kirjuta teooriat, ta kirjutab tunnistust. Ta oli olnud orus. Ta oli tundnud varju. Ja ta oli leidnud Karjase ustava. Lugejale, kes on Jumalaga aastaid käinud, mõtiskluseks: surmavarju org ei ole Karjase puudumine, see on üks paiku, kus Tema on kõige konkreetsemalt ja isiklikumalt kohal. Salmide 2 ja 3 rohelised karjamaad ja vaiksed veed on ülevad, kuid just salmis 4 liigub Taavet Jumalast rääkimiselt Temaga otse rääkimisele. „Sina oled minuga.“ Lähedus süveneb pimeduses. Kus iganes sa täna orus oled, sa ei kõnni seda üksi. Karjane teab selle tee igat sammu ega ole sinu kõrvalt lahkunud.
4. päev
Tänane lugemine
Järelemõtlemine
Johannes, viimane ellujäänud apostel, kirjutab Ilmutusraamatu vanamehena, pagulases Patmose saarel. Ta on üle elanud peaaegu kõik, keda ta armastas. Ta on näinud kiriku kannatusi. Ja just sellesse olukorda annab Jumal talle nägemuse, mis on nii avar ja nii õrn, et on kandnud leinavaid südameid kaks tuhat aastat: "Ja Jumal pühib ära iga pisara nende silmist ja surma ei ole enam, ei ole ka leina ega kisa, ega valu ei ole enam, sest endised asjad on möödunud" (Ilmutusraamat 21:4). Esmakordsele lugejale tasub peatuda pildi juures, kuidas Jumal pühib pisaraid. See ei ole kauge, asjaajamislik toiming. See on Isa, kes laskub põlvili lapse näo ette. Jumal, kes kõneles galaktikad olemasolule, on kujutatud tegemas midagi nii südamlikku, et selleks on vaja õrna kätt ja lähedast kohalolu. Iga pisar, mille oled valanud, on nähtud. Iga üks neist saab kord isiklikult ja hellalt puudutatud. Lõik algab uue taeva ja uue maaga ning seejärel tuleb suur kuulutus: "Vaata, Jumala telk on inimeste juures ja tema elab nende juures, ja nemad on tema rahvas ja Jumal ise on nende juures, nende Jumal" (21:3). Sõna telk kannab endas kogu Vana Testamendi raskust: paika, kus taevas kohtus maaga ja kus Jumala kohalolu leidis rahu oma rahva keskel. Johannes ütleb: kõik, mis varem oli tõsi vaid osaliselt, on nüüd täielikult, püsivalt ja muutumatult tõsi. Jumal meiega. Mitte külaskäigul. Elamas. Kogenud usklikule: pane tähele, et 5. salm ütleb: "Vaata, ma teen kõik uueks", mitte "ma loon kõike uut". Ta ei heida kõrvale seda, mis oli. Ta uuendab seda. Inimesed, keda oled armastanud ja kaotanud, elu, mida lein on muutnud, mitte miski sellest ei jää selle sõna ulatusest välja: uueks. See ei ole põgenemine tegelikkusest. See on universumi kõige realistlikum lootus, mille on välja öelnud Tema, kes istub troonil ja lisab: "sest need sõnad on tõesed ja kindlad." Lein on päris. Ja see on ka.
5. päev
Tänane lugemine
Järelemõtlemine
On lein, millele maailmal ei ole ravimit: lein, kus seisad haua ääres ja küsid, kas hüvastijätt on tõesti igaveseks. Tessalooniki usklikud tundsid seda leina. Mõned nende armsatest olid surnud enne Jeesuse tulemist ja nad kartsid, et need kallid on kuidagi millestki ilma jäänud, maha jäänud. Paulus kirjutab neile mitte selleks, et nende kurbust laita, vaid et seda suunata. Ta ei ütle: „Ärge leinake.“ Ta ütleb midagi palju õrnemat ja täpsemat: „et te ei kurvastaks nagu teised, kellel ei ole lootust“ (1. Tessalooniklastele 4:13). Erinevus ei ole pisarates, vaid selles, mis seisab nende teisel pool. Seejärel teeb Paulus midagi tähelepanuväärset. Ta ei toeta ülestõusmise lootust soovmõtlemisele, vaid sellele, mis on juba juhtunud. „Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis Jumal toob ka need, kes on Jeesuse sees uinunud, koos temaga“ (1. Tessalooniklastele 4:14). Kristuse ülestõusmine ei ole pelgalt lohutus, see on tõend. Kuna Tema tuli hauast välja, ei ole haual viimast sõna nende üle, kes Temale kuuluvad. Loogika on sama kindel kui tühi haud. Esmakordsele lugejale: „uinumine“ on siin õrn sõna, mida Pühakiri kasutab usklikust surma kohta, mitte hävingut, vaid puhkust, millele järgneb ärkamine. Kogenud usklikule: püsi hetkeks selle juures, et Paulus ütleb, et Jumal toob nad *koos* Temaga. Need, kelle me Kristuses oleme kaotanud, ei oota kuskil üksi. Nad on Issanda juures ja kui Tema tuleb, tulevad ka nemad. See lõik lõpeb pildiga, mis on olnud kirikule lohutuseks kaks tuhat aastat: hüüd, pasun, ülestõusmine, taaskohtumine, ja siis see: „ja nõnda oleme alati koos Issandaga“ (1. Tessalooniklastele 4:17). Mitte ühe aja jooksul. Alati. Milline kaotus sa täna ka ei kannaks, lase sellel sõnal „alati“ teha oma aeglast ja sügavat tööd sinu sees. Lein on päris. Aga päris on ka see lootus. Ja see lootus ei ole tunne, see on tõotus, mis on allkirjastatud ülestõusmisega.
6. päev
Tänane lugemine
Järelemõtlemine
Tõsta oma silmad. Sealt see päev algab. Psalm 121 autor vaatab mägede poole ja esitab küsimuse, mille iga leinav süda varem või hiljem oma keeles esitab: kust tuleb mu abi? See ei ole meeleheite küsimus, see on küsimus teel vastuse poole. Ja vastus tuleb otsekohe, kindlalt ja kiirustamata: „Minu abi tuleb Issandalt, kes on teinud taeva ja maa“ (Psalmid 121:2). See, kes vormis mäed, on sama, kes kuuleb sinu hüüdu. Lase sellel suhtel südames paigale jääda. Edasi järgneb Psalmis 121 üks hoolivamaid lõike kogu Pühakirjas. Issand ei lase su jalal vedada. Tema ei tuku. Tema on sinu vari, sinu hoidja, sinu valvur väljaminekul ja sissetulekul. Leinavale inimesele ei ole need lubadused abstraktsed, need on käsi õlal pimeduses. Sa võid tunda end täiesti ebakindlana, nagu oleks tavaelu alt maa liikuma läinud. Psalm räägib otse sellesse tundesse: tema valvab. Tema ei uinu. Universumi suurus ei hajuta teda sinu isikliku valu väiksusest. Jeremija kirjutas Nutulaulud Jeruusalemma varemetes, hävingu keskel, mis oli peaaegu hoomamatult täielik. Ja ometi kirjutab ta sellest varemest sõnad, mis on üle elanud kõik impeeriumid: „Issanda heldusest on, et me ei ole otsa saanud, sest tema halastus ei ole lõppenud; need on igal hommikul uued, suur on sinu ustavus!“ (Nutulaulud 3:22-23). Pane tähele: ta ei ütle, et olud muutusid. Ta ütleb, et tuletas midagi meelde. Lootus on kõige pimedamatel aegadel sageli teadlik meenutamine. Esmakordsele lugejale: Jeremija ei teeskle, et kõik on hästi. Ta valib päris hävingu keskel meenutada seda, mida ta teab Jumala kohta tõena. Kogenud usklikule: mõtle sellele, et „igal hommikul uued“ tähendab, et tänaseks vajalikku halastust ei ole eilne päev ära kulutanud. Tema halastus ei ole piiratud varu. Mida iganes see hommik toob, ja lein oskab hommikuid eriti raskeks teha, selles on värsket halastust, mis juba ootab.
7. päev
Tänane lugemine
Järelemõtlemine
Oleme kõndinud koos seitse päeva läbi oru ja täna jõuame mitte leina lõppu, vaid selle all olevale pinnasele, mis ei anna järele. Paulus esitab Roomlastele 8:35 küsimuse, mis kõlab peaaegu nagu väljakutse: „Kes võiks meid lahutada Kristuse armastusest?“ Ja siis, justkui ette nähes kõiki tumedaid vastuseid, mida inimsüda võiks sosistada, loetleb ta need: ahastus, ängistus, tagakiusamine, nälg, alastus, oht, mõõk. Ta ei räägi teoreetiliselt. Ta tsiteerib psalmi, mis räägib sellest, et meid tapetakse kogu päeva. Ta teab, milline kannatus seestpoolt välja näeb. Siis tuleb üks Pühakirja suuri pöördesõnu: „Aga.“ Mitte viisakas vastuväide, vaid võidukas äraütlemine. „Aga selles kõiges oleme me ülivõitjad tema läbi, kes meid on armastanud“ (Roomlastele 8:37). Pane see sõnastus hoolega tähele: mitte *vaatamata* nendele asjadele, vaid *nende sees*. Võit ei ole raske asja kadumine. See on selle kohalolek, kes meid armastas ja hoiab meid raskuse sees võitmatuna. Seejärel venitab Paulus keelt selle äärteni, et miski ei pääseks läbi võrgu. Surm. Elu. Inglid. Peadused. Praegused asjad. Tulevased asjad. Kõrgus. Sügavus. Iga muu loodu. Ta koostab nimekirja ilma ühegi august. Miski loodud korras, ja lein, kui laastav see ka pole, kuulub loodud korda, ei suuda ulatuda Jumala armastusse ja sind sealt välja tõmmata. Esmakordsele lugejale on see kõige lihtsam ja vapustavam tõde: Jumal ei saa sind mitte armastada. Mitte miski, mis on sinuga juhtunud, ja mitte miski, mida sa kardad. Kogenud usklik, istu rahus sõnade „Jumala armastus, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas“ juures (Roomlastele 8:39). See armastus ei ole abstraktne. See asub Isikus, kes läks surma ja tuli tagasi. Ta ei armastanud sind turvalisest kaugusest. Ta läks täiesti sisse. Ja just seetõttu ei ole kohta, kuhu sinu lein sind viia võiks, kus Tema armastus poleks juba olnud ja ei ootaks sind juba. Sa ei ole üksi. Sa ei ole kunagi üksi olnud. Ja miski, mitte miski, ei saa seda valeks muuta.